tahabki?” küsis Meta.
„Teadjate meelest on see kindlasti tsaari suurim eesmärk. Me peame oma kaitset tugevdama ja tsaarist sammukese ees olema, aimates ette tema järgmisi käike.”
„Ma… saan sellest… aru,” sõnas Meta, „aga see on… väga raske.”
„Sina pead vaid hoiduma jamadest, mis võivad saada saatuslikuks, ja käima silmad lahti, et näha kõike, mis tundub veider või kahtlane.”
„Mida sa silmas pead?” küsis Meta.
„Kõike, mis on seotud tsaari sooviga muuta oma impeerium maailma suurimaks,” sõnas Richard.
„Aga… kuidas ma saaksin… seda sinu arvates märgata… kui ma olen kodus ja õpetan noorele tütarlapsele inglise keelt?” küsis Meta.
„Tema vend on ka siin ja sa näed, kes vürstil külas käib, kellega ta suhtleb ja kuidas ta inglastesse suhtub.”
„Ja kui ma midagi märkan… mida ma siis teen?”
„Ütled mulle,” vastas Richard. „Peaminister oli nõus, et mina tegelen selle asja või pigem – mehega, ja sina aitad mind selles.”
„See kõlab lihtsana,” sõnas Meta, „aga ma… kardan.”
„Loomulikult,” lausus Richard, „aga mina kardan samuti. Pärast seda, kuidas venelased käitusid vürst Aleksandriga ja mis toimub Balkanimaades, kahtlustan ma kõigis nende tegemistes mingit salaplaani.”
Meta tõusis püsti ja astus akna juurde.
Ta vaatas välja.
Ilm oli soe ning aias sumisesid mesilased.
Puuvõrastikust lendasid linnud üles-alla.
Ümberringi oli kõik rahulik, vaikne ja kaunis.
Tundus vale, et seda ilu ohustab venelaste soov võimu pärast sõdida ja tappa.
Äkitselt tajus Meta, et Richard seisab ta kõrval.
Vend võttis tal õlgade ümbert kinni.
„Ära karda,” sõnas Richard õrnalt. „Ma olen igal võimalikul juhul sinuga. Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, siis tuled sa koos vürsti ja tema õega Londonisse ja osaled paljudel pidudel, kus sa pole saanud ema surma tõttu käia.”
Richard pöördus näoga Meta poole ja sõnas:
„Sa oled olnud viimastel kuudel väga vapper ja tubli ning ma tean, et tundsid end siin väga üksikuna. Kuid minu meelest peaks algav uus elu olema eelmisest väga erinev.”
„Aga kui… meie plaan ebaõnnestub?” sosistas Meta.
Richard kehitas õlgu.
„Ega kõik saagi hästi minna, aga kui peaks olema midagigi kahtlast, siis saame sellele kindlasti jälile,” sõnas mees.
„Kes… meie tegemistest… veel teab?” küsis Meta.
„Vaid peaminister ja kuninganna.”
„Kas tema kõrgeausus teab, et… sina… sellega tegeled?” uuris Meta.
„Kuninganna oli papasse väga kiindunud,” vastas Richard. „Minu meelest sooritas papa kuninganna soovil edukalt paar ülesannet, mida tema kõrgeausus pole siiani unustanud.”
„Ja… kuidas ta… sinusse suhtub?” küsis Meta.
„Ma ei kiitle, kui väidan, et kuninganna soosib mind praegu igati ja see võib veel kaua kesta,” vastas Richard.
Meta sai venna hääletoonist aru, et tegelikult tegi Richardile heameelt, et kuninganna teda usaldas.
„Ma tahaksin, et sa teeksid järgmist,” sõnas vend, justkui oleks Meta oma nõusoleku juba andnud. „Tahaksin, et sa lõpetaksid leinamise, sest see ei laseks sul koos Nathaliaga pidudel käia. Kui vürst siia jõuab, siis anna talle mõista, et tal läheb vaja rohkem teenijaid, kui meil praegu töötab, ja et sa saaksid neid külast juurde palgata.”
„Miks just külast?” küsis Meta.
„Sest ma ei taha majja võõraid, kes võiksid omakorda meie järele luurata.”
Meta puudutas sõrmega otsaesist.
„Ma ei suuda… uskuda, et… see kõik on tõsi. See kõlab nagu… mõnes raamatus.”
„Ma olen ise sama mõelnud,” sõnas Richard, „aga kes oleks võinud arvata, et venelased hakkavad Euroopas selliseid tegusid tegema. Peaministri sõnul on neil igas riigis salakuulajad, kes kõigest Peterburi teavitavad.”
„See on… uskumatu,” sõnas Meta.
Samas teadis neiu isa juttude järgi, et see oli tõsi.
Isa sõnul oli venelaste kolmas osakond endast alati ohtu kujutanud.
See oli tsaar Aleksandri ajal tohutult suurenenud, mistõttu kõik riigid selle tegemisi kartsid.
Toas oli tükk aega vaikne, seejärel küsis Meta:
„Aga kas… see oleks… ohtlik, kui… venelased meile… jälile saaksid?”
„Sa tead vastust, ilma et peaksin seda sulle ütlema,” vastas Richard. „Papa jäi ellu ja siiani olen ka mina jäänud.”
„Kas sa… oled olnud… väga ohtlikes… olukordades?” küsis Meta.
„On olnud hetki, mil olen mõelnud, et mul oli küll lühike elu, kuid see-eest lõbus,” vastas Richard.
„Kuid siis… palun… ära lase meil… endid sellesse… segada,” anus Meta. „Ma kardan… sinu pärast, sest… kui ma ka… sinust ilma jääksin, nüüd… mil papat ja mammat enam meiega pole… siis jääksin… päris üksi.”
„Ma suudan enda eest hoolitseda,” sõnas Richard. „Ausalt öeldes pole mul mingit tahtmist surma saada ega venelaste kätte vangi langeda.”
Seejärel võttis Richard äkitselt Meta lõuast kinni ja pööras neiu näo enda poole.
„Sa oled nii armas ning näed väga noor ja süütu välja, mistõttu ei oska keegi arvata, et sa oled tegelikult väga tark,” sõnas Richard aeglaselt.
„See vist… polnud kompliment,” lausus Meta.
„Tegelikult tahtsin ma öelda, et see töö sobiks sulle suurepäraselt. Kuna oled nii nutikas, siis suudad sa kindlasti kõiki veenda, et unistad vaid ilusaist asjust ja et halvim asi, millele sa suudad mõelda, on vihmane ilm.”
Meta ei suutnud naeru tagasi hoida.
„Nüüd sa räägid… küll rumalusi.”
„Ei räägi,” vaidles Richard. „Kui markii mulle ütles, mida vürst vajab, siis teadsin ma kohe, et mul on talle olemas nii sobiv maja kui ka jahipidamiseks maakonna parimad metsad! Peale selle on mul tema õele ka õpetajanna, kelle sarnast ta mujalt ei leia.”
