jõudis tagasi hetkel, mil härra Bell jäänõus oleva šampanjaga tuppa astus.
„Nii tore, et te jälle kodus olete, härra Richard,” sõnas mees. „Oleme preiliga iga päev aru pidanud, millal teid jälle näeme.”
„Kuid siin ma nüüd olen,” vastas Richard. „Mu kohvreid sisse tuues vist said juba aru, et ma jään ööseks.”
„Sooviksin, et jääksite kauemakski, kuid nagu mul on tavaks öelda, et parem varblane peos kui tuvi katusel.”
Richard naeris ja võttis klaasi, millesse Bell šampanjat valas.
Metagi sai klaasi ning Bell läks toast välja.
„Nii et sa jääd kõigest üheks ööks,” sõnas Meta. „Tahaksin, et sa oleksid siin kauem.”
„Tahaksin ka ise kauemaks jääda,” vastas Richard. „Kuid teatud asjaolude tõttu on mul vaja Londonis olla. Aga ma tahan täna pärastlõunal kindlasti ratsutama minna.”
„Muidugi läheme. Kahju ainult, et ma täna hommikul juba Samsoniga ratsutasin, sest ma ütlesin Abbeylegi, et temaga peaks ratsutama mees. Kuid Valge Rüütel ootab sind ja ma tean, et sa eelistad teda teistele.”
Richard ei vastanud, kuid Meta teadis, et vend oli rahul.
Lõuna sai valmis ja nad läksid kaunisse söögituppa.
Proua Bell oli lauale võlunud road, mida ta polnud Richardi viimasest külaskäigust saati valmistanud.
„Ma pole enam ammu seesugust sufleed näinud,” nöökis Meta. „Lapsena olin ma kade, et seda vaid sinu pärast tehti. Sain niimoodi aru, et mehed on tähtsamad kui naised.”
Richard naeris.
„Ma olen sinuga täiesti nõus!”
Ta sõi kaks portsjonit sufleed, seejärel palus Bellil kohvi elutuppa tuua.
Meta oli esialgu üllatunud, kuid siis ta taipas, et Richard tahtis temaga kahekesi olles vestelda.
Ta ei saanud seda teha söögitoas, kus teenijad pidevalt edasi-tagasi käisid.
Bell tõi kohvi ja pani selle väikesele lauale.
Richardile oli kohvi juurde ka klaasike brändit.
Kui uks Belli järel sulgus, sõnas Meta:
„Räägi nüüd, milles asi, sest muidu ma suren uudishimu kätte.”
„Seda ma arvasingi,” lausus Richard. „Aga see on pikk jutt ja ma ei tahtnud, et mind segataks.”
„Ma kuulan,” sõnas Meta kärsitult.
Richard võttis lonksukese brändit ja ütles:
„Kuna papat ei ole enam meiega, siis ma ei tea, kas sa oled kursis sellega, mis praegu Euroopas sünnib.”
„Ma püüan olla,” vastas Meta. „Aga sa ju tead, et papa teadis ka seda, millest ajalehes ei kirjutatud ja ta rääkis meile kõigest nii huvitavalt.”
„Tõepoolest,” nõustus Richard. „Ja ma tean, et teda oleks Balkanimaades toimuv muretsema pannud.”
Meta kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi, ja Richard jätkas:
„Papa ju hoiatas meid, et tsaar Aleksander III on väga ohtlik mees.”
„Seda ma mäletan,” pomises Meta.
„Papa ütles alati, et tsaar on vihane, sest arvab, et Venemaa kaotas võimu Balkanimaade ja väinade üle.”
„Miks see talle nii tähtis on?” küsis Meta.
„See oleks taganud talle pääsu Vahemerele,” seletas Richard.
„Ega ta seda ometi siiani taha?” hüüatas Meta.
„Kindlasti tahab,” vastas Richard. „Aga nagu sa kindlasti tead, tekitas tsaar oma käitumisega eelmisel aastal Bulgaarias suurt ärevust ning nüüd on tal veelgi raskem oma eesmärgini jõuda.”
Tuppa tekkis vaikus ja Meta lausus mõne aja pärast:
„Et papat enam polnud ja ma olin ema pärast väga mures, siis ma ei tea päris täpselt, mis juhtus.”
„Seda ma arvasingi,” sõnas Richard. „Seega püüan sulle võimalikult täpselt jutustada, kui häbiväärselt tsaar käitus oma nõo Battenbergi vürsti Aleksandriga.”
„Mulle meenub sellega seoses midagi,” pomises Meta.
„Tsaaril ei õnnestunud Bulgaarias võimu haarata, sest vürst Aleksander keeldus käsku täitmast. Tal polnud mingit tahtmist olla Venemaa marionett.”
„Saan sellest aru,” lausus Meta.
Talle meenus, kui halva iseloomuga oli tsaar ja kuidas isa oli talle tsaarist rääkinud.
„Tsaar oli vürsti peale maruvihane, kuid kuninganna Viktoriale on too alati meeldinud,” jätkas Richard.
„Mis siis juhtus?” küsis Meta.
„Tsaari mehed hakkasid eelmisel aastal Bulgaaria armees mässama,” sõnas Richard. „Nad röövisid vürst Aleksandri ära ja nõudsid püstoli ähvardusel, et too tagasi astuks. Vürst viidi üle mere ja pandi Venemaal Reni sadamas vangi.”
„Kui õudne!” hüüatas Meta.
„See tekitas terves Euroopas suurt pahameelt,” jätkas Richard. „Kuninganna Viktoria oli tulivihane ja ütles, et lähiminevikus pole keegi midagi sellist korda saatnud.”
„Arvata võib,” lausus Meta.
„Ema haiguse ja surma tõttu jäi sul see kuulmata,” sõnas Richard. „Kuid Euroopas tekkinud kära tõttu oli tsaar sunnitud vürsti tagasi Austriasse saatma.”
„Aga miks mitte Bulgaariasse?” küsis Meta.
„Vürst oli Bulgaaria armee reeturlikkuses niivõrd pettunud, et ta astus tagasi.”
„Oh ei!” hüüatas Meta. „Nii et tsaar võitis?”
„Nii ta arvas,” vastas Richard, „kuid ta sai peagi aru, et uus valitseja on kõigutamatu patrioot ja suhtub Venemaasse samasuguse vaenulikkusega nagu vürst Aleksander.”
„See on vähemalt mingigi lohutus,” sõnas Meta.
„Mina arvan sama,” vastas Richard. „Ja nõustun kuningannaga, et juhtunu oli häbiväärne.”
Richard vaikis hetkeks ja seejärel selgitas:
„Kuid see on nüüd minevik ja tsaari armeed liiguvad Aasias aina edasi, lisades tema impeeriumile tuhandeid kilomeetreid.”
Meta jõllitas venda.
„Ses suhtes saab kindlasti midagi ette võtta!”
„Nüüd arvatavasti küll, sest Salisbury
