puudutab.
Pärast pausi jätkas Richard:
„Sa vist ei tea, et ma olen kaitseministri volitusel osalenud teatud rännakuil.”
Meta puhkes naerma.
„Muidugi ma tean. Kas sa tõesti arvasid, et ma ei tea, et sa käid juba pikka aega samasugustel salamissioonidel nagu papa, kui ta veel diplomaat oli!”
Richard jõllitas Metat.
„Sa teadsid!” hüüatas ta hämmeldunult.
„Me naersime emaga selle üle,” sõnas Meta. „Aga kuna sina tahtsid seda ilmselt saladuses hoida, siis me ei tahtnud su lõbu rikkuda.”
Richardi ilme muutus häbelikuks.
„Ma oleksin teid siiski võinud usaldada,” lausus mees. „Kuid sa pead aru saama, et ühest keelevääratusest võib saada elu või surma küsimus.”
„Papa ütles sama ja loomulikult saan ma sellest aru,” sõnas Meta. „Aga tahaksin, et sa mind usaldad.”
„Nüüd ma usaldangi sind ja ei pea ilmselt ütlema, et kõik, mida ma räägin, jääb meie vahele ning sellest ei saa keegi kolmas teada.”
Meta naeratas.
„Ma luban, et olen väga ettevaatlik, kuid tegelikult polegi siin ju kellegagi rääkida peale hobuste, kes on kindlasti äärmiselt diskreetsed.”
Richard naeris. Seejärel ta sõnas:
„Tegelikult tulin ma siia sinult abi paluma.”
„Milles sa abi vajad?” küsis Meta.
„Töös, mida papa kunagi tegi ja mida mina teen praegu.”
„Selgita lähemalt.”
Meta tajus, kuidas vend õigeid sõnu otsib. Viimaks lausus Richard:
„Kuninganna on veendunud, et venelased saadavad Inglismaale salakuulajaid, nagu nad on lasknud niinimetatud agente teistessegi Euroopa maadesse hiilida.”
„Kuidas?” küsis Meta.
Richard tegi käega ilmeka žesti.
„Mulle öeldi, et venelaste salaagendid ehitavad suuri võlvkambreid, nimetades neid pühapaikadeks. Peaministri sõnul maksavad Venemaa saadikud teistes riikides rahvahulkadele suuri summasid, et need ülestõuse korraldaksid. Venelased tahtsid Türki isegi kindlust ehitada, teeseldes, nagu olnuks see kirik.”
„Mida venelased siin teevad?” küsis Meta.
„Seda me muidugi veel ei tea,” vastas Richard. „Peaminister peab kuninganna käsul hoolsalt vahti.”
Tuppa sigines vaikus ja Meta küsis viimaks:
„Aga kuidas see kõik minusse puutub?”
„Seda ma tahtsingi sulle rääkida,” vastas Richard. „Kui see on aga midagi sellist, mida sa ei taha teha, siis mõistan täielikult.”
„Mis see on?”
„Kuningannale teatati, et Venemaa vürst saabus hiljuti koos õega Inglismaale. Tal ei ole Venemaal kuigi suurt mõjuvõimu, kuid tema ema oli inglanna, Cambria hertsogi tütar.”
Meta kuulas tähelepanelikult ja Richard jätkas:
„Vürst hankis endale Londonisse maja ning otsib elamispaika ka maapiirkonda, kus ta saaks jahti pidada.”
Metal läksid silmad suureks.
Ta hakkas mõistma, milles oli asi.
„Salisbury markii ettepanekuga nõustudes pakkusin ma välja, et vürst võiks meie maja üürida ja ma olin nõus ka sellega, et otsin kellegi, kes vürsti õele inglise keelt õpetab.”
Meta ahmis õhku.
„Kas sa arvad, et… see võiksin olla… mina?”
„Ma arvasingi, et sa taipad ruttu,” sõnas Richard. „Vürstinna Nathalia on seitsmeteistaastane ja ma tean, et kuigi ta räägib pisut inglise keelt ning soravalt prantsuse keelt, nagu neil Venemaal on kombeks, siis ei ole ta inglise keele oskus eriti kiita. See oli kuninganna mõte, et vürstinnale tuleb leida õpetajaks keegi, kes on leedi.”
Meta tahtis vastata, kuid Richard jätkas:
„Samas peaks see keegi teatama kõigest, mis näib veider ja mis kinnitaks kuninganna kahtlusi, et vürst Alexis on salakuulaja.”
Meta hüüatas ehmunult.
„Kas sa tõesti… arvad ja tahad, et… ma nad… enda juurde võtaksin?”
„Küsimus pole mitte selles, kas sina nad enda juurde võtad, vaid pigem selles, kas nemad võtavad sinu,” vastas Richard.
„Ma ei… saa aru,” sõnas Meta.
„Kui me vürstile koos teenijatega maja üürime, siis pead sinagi alluvana esinema, sest ta võtaks su tööle guvernandina.”
„Kas arvad, et… see on võimalik?”
„See on ainult siis võimalik, kui sa enda osa nii hästi mängid, et vürst jääb uskuma, et sa oled tavaline tema õega ühevanune tütarlaps, kellel on samad huvid ja kes õele ka inglise keelt õpetab.”
Meta vaikis ja mõne aja pärast Richard jätkas:
„Vürst ei tohiks aga kunagi teada saada, et sa oskad vene keelt. Sellepärast ongi väga tähtis, et just sina seda tööd teeksid, sest kedagi teist on väga raske leida.”
Richard naeratas ja sõnas:
„Peaministri sõnul ootab kuninganna alati, et imesid juhtuks ja kui ma selle ülesandega hakkama saan, olen ma küll võlur.”
Meta naeris.
„Ja sina ütlesid, et sa oledki.”
„Ma ütlesin, et mul on väga arukas ja intelligentne õde, kes oskab peale vene keele veel teisigi keeli. Ja et ta kavatseb järgmisel ballil särada nagu iga teinegi tütarlaps, kes ei mõtle muust kui riietest.”
„See on ju solvav!” hüüatas Meta.
„Ma tean,” nõustus Richard. „Aga sa pead sellisena paistma. Ära unusta, et venelased on väga nutikad ning nad on spionaažiga harjunud. See on osa nende elust.”
„Seda ütles ka papa,” sõnas Meta.
„Aleksander III trooniletulekust saati venelased vist muust ei mõtlegi. Nad tahavad aina rohkem võimu. See on teatavasti väga ohtlik.”
„Sa oleksid võinud mulle kõigest varem rääkida,” sõnas Meta. „Oleksin rohkem huvi tundnud, mis lehtedes Venemaast kirjutatakse.”
„Inglismaa lehed sellest eriti ei kirjuta,” vastas Richard. „Välismaal aga räägitakse tsaari ambitsioonide ohtlikkusest ja appi hüüavad need, kelle Vene jalavägi ja kasakate
