style="font-size:15px;"> „See pole minu suhtes kuigi aus,” kurtis Meta.
„Ma tean, ma tean,” nõustus Richard, „kuid mul on sind väga vaja. Kui sa keeldud mind aitamast, siis ma pean peaministrile ütlema, et olen hädavares ning ta peab selleks ülesandeks kellegi teise otsima.”
Enne kui Meta jõudis midagi öelda, lisas vend:
„Peale selle saaksime me maja üürimise eest suurt raha. Piisavalt, et korda teha kõik toad, mille olukord sulle ei meeldi, ja osta sulle kõige kaunimad ballikleidid.”
Meta kõhkles ikkagi.
Ta teadis, et see on ohtlik ja mingis mõttes ka vale.
Silmitsedes õe näoilmet, sõnas Richard:
„Ma vist unustasin midagi.”
„Mida?” küsis Meta.
„Sa teeksid seda nii Inglismaa kui ka selle heaks, et tsaar ei saaks oma jalaväega, mis pidevalt vallutab maad Venemaa ja loodepoolsete alade vahel, võtta oma valdusse Indiat.”
Meta teadis, et see on kahtlemata tõsi.
Isa oli alati lubanud teda Indiasse viia.
Meta oli Indiast palju lugenud ja teadis, et see oli maailma suurima impeeriumina väga väärtuslik.
Meta ohkas sügavalt.
„Olgu peale, Richard, ma olen nõus. Aga pead mulle lubama, et kui ma kardan, siis… oled mu läheduses… ja saan sulle rääkida, mis toimub.”
„Muidugi ma luban seda ja suur tänu, mu armas õeke, et oled nii abivalmis ja mõistev.”
Äkitselt tõstis Richard käed üles.
„Suur tänu sulle!” hüüatas mees. „Ma kartsin väga, et sa keeldud.”
Olukorra koomilisuse tõttu puhkesid mõlemad naerma.
Meta naeru varjutas aga kerge hirmujudin, sest tema ülesanne võis osutuda ohtlikumaks, kui esialgu näis.
Teine peatükk
Järgmisel hommikul sõitis Richard Londonisse.
Enne teeleasumist ta sõnas:
„Ma mõtlesin eile õhtul järele ja tahaksin, et sa palkaksid kohe uusi teenijaid juhuks, kui vürst tahab enda omi kaasa võtta.”
„Kas see poleks hea?” küsis Meta.
„Mida vähem võõraid majas viibib, seda lihtsam on jälgida, kes vürsti külastab,” vastas Richard.
Meta mõtles hetke. Seejärel ta sõnas:
„Seda muidugi vaid juhul, kui mind üldse külalistetuppa kutsutakse. Sest mind palgatakse ju guvernandiks. Võib-olla tuleb mul ülakorrusele jääda.”
Richard polnud sellele mõelnud, kuid ta vastas:
„Ma ei usu seda. Sa pead tegema nii, et teeksite vürstinnaga kõike koos.”
Kui kaarik ootas maja ees ja Meta hakkas Richardit hüvastijätuks suudlema, sõnas vend:
„Mul tuli veel üks mõte.”
„Mis mõte?” küsis Meta.
„Et sa läheksid Leicesteri ja ostaksid endale uued riided, mida saaksid Londonisse sõites kanda. Ja mõned kleidid vürstiga õhtustamiseks.”
Meta kergitas kulmu, aga enne kui ta jõudis vastata, jätkas Richard:
„On väga tähtis, et sa vürstiga koos võimalikult palju aega veedaksid, mistõttu pead kaunis välja nägema. Kui sa Londonisse lähed, siis saad Bond Streetilt palju ilusaid kleite osta.”
Meta ei saanud midagi parata, et see temas elevust tekitas.
Samas pani teda muretsema asjaolu, et midagi võib ka valesti minna ja nad kulutavad ilmaasjata raha.
Pärast ema surma oli Meta aru saanud, et kinnisvara maksab väga palju.
Ja kuigi nad olid teenijaskonda vähendanud, elasid nad siiski üle oma võimete.
Meta mõistis, et Richardit rõõmustab kõrge üüriraha.
Võimaluse korral tahtis neiu kindlasti palgata kodutallu rohkem mehi.
Nii saaksid nad müüa põllusaadusi, mida neil pole juba paar aastat talus olnud.
Kui Richard oli ära sõitnud, mõtles Meta, et ka lambad ja veised tooksid hästi sisse, kui nad saaksid endale lubada tõupuhtaid loomi.
Isa oli neiule rääkinud kõigist oma tegemistest.
Meta veetis koos isaga nii palju aega, et teadis maaelust samavõrra kui võõrastest maadest ning keeltest, mida seal räägiti.
Kui ta Richardile hüvastijätuks lehvitas, siis oli Metal tunne, et ta peab otsekohe tegutsema hakkama.
Kuigi Richard ei paistnud seda taipavat, oli Metal tegelikult väga palju tegemist.
Esmalt pidi ta Bellidele seletama, et härra Richard üürib maja tähtsale džentelmenile, kes on väga rikas.
„Ta tahab,” selgitas Meta, „siin samamoodi külalisi vastu võtta nagu mamma ja papa ning seepärast, proua Bell, pead sa mulle ütlema, mitut inimest sa endale kööki appi tahad.”
„Kööki appi!” hüüatas proua Bell. „See oleks küll muutus paremuse poole.”
„Ma arvasingi, et sa seda ütled,” sõnas Meta naeratades. „Ja kuigi võõraste viibimine majas on pisut ebamugav, siis oleks härra Richardil sellest suuresti abi.”
Meta teadis, et seetõttu annab proua Bellgi endast parima.
Proua hakkas sõrmedel arvutama, mitut abitöölist ta kööki vajab.
Metale meenus, et tema vanematel oli olnud neli teenrit.
Neiu käskis härra Bellil minna külla ja palgata parimad noormehed, keda ta suudab leida.
„Nad võivad olla pisut kasvatamatud,” sõnas härra Bell.
„Minu meelest on tähtis, et palkame kohalikku tööjõudu,” lausus Meta suurejooneliselt, „sest nad on end kõrvalejäetuna tundnud sellest saati, kui enda teenijaskonda vähendasime, ja pealegi vajavad nemadki raha.”
Bell nõustus sellega.
Ta lubas otsekohe külla minna ja proua Bell ütles, et läheb koos temaga.
„Minge hobuvankriga,” lausus Meta. „Kõndimiseks on küla liiga kaugel ja see võtaks palju aega.”
Proua Bell vaatas neiule kartlikult otsa.
„Millal see džentelmen tuleb?” küsis ta.
„Ma ei tea täpselt,” vastas Meta.
