pööras neiu vasakule ja ratsutas tallide poole.
Need olid väga hästi ehitatud, sest isa oli olnud töödejuhatajaks.
Talli oleks mahtunud palju rohkem hobuseid, kui seal oli praegu.
Kuid Meta meelest oli hobuseid praegugi piisavalt, sest peale tema ei ratsutanud nendega keegi.
Suurem osa päevast kuluski sellele.
Tallimees, kes oli juba aastaid nende juures töötanud ja kelle meelekohtades oli juba halli, tuli Meta saabudes tallist välja.
„Kuidas sõit läks, preili Meta?” küsis mees.
„Tänan küsimast, Abbey, väga hästi. Samson on tubli hüppaja, kuid oleks parem, kui temaga ratsutaks mõni mees,” vastas Meta.
„Olen teiega nõus, preili,” sõnas Abbey. „Härra Richardil oleks tõesti aeg koju tulla.”
Meta ohkas.
Ta hüppas hobuse seljast maha, patsutas Samsonit ja lausus:
„Las keegi poistest ratsutab temaga homme. Mul oleks aeg Jaanimardikas hüppama viia.”
Abbey noogutas ja viis Samsoni talli.
Meta suundus mõisahoone poole.
Välisust avades märkas neiu, milline vaikus ümberringi valitses.
Ta oleks otsekui kuulnud ema küsimas:
„Kallis, kas see oled sina?”
Ja kui Meta oleks vastanud, oleks ema tulnud elutoast ja teda suudelnud.
„Ema, kuidas sa võisid surra ja mind üksi jätta?” küsis neiu mõttes.
Ta oli seda korduvalt küsinud, vastust saamata.
Meta läks üles oma tuppa ja vahetas ratsakostüümi kauni kleidi vastu.
Kui ta oli üksi, siis ei kandnud ta musta leinakleiti, mis Metale üldse ei meeldinud.
Isa oleks temaga nõustunud.
Ta oli tihtipeale öelnud: „Mina ei usu surma. Ma olen terve maailma läbi rännanud ja kolmveerand rahvastikust usub uuestisündi ehk reinkarnatsiooni ning minagi olen selles veendunud.”
Isa rääkis sellest tihti Metale.
Ta rääkis, et sarnaselt Mozartile oskavad mõned lapsed juba nelja-aastaselt imehästi viiulit mängida.
Isa sõnul ei saanud nad seda selles elus selgeks õppida.
Härra Philip oli palju kordi idas käinud.
Seetõttu teadis ta palju põnevaid lugusid sellest, kuidas inimesed oma kunagistesse elukohtadesse naasid ja mäletasid selgelt, mida nad olid eelmises elus teinud.
See teema paelus Metat, kuid nüüd polnud tal sellest enam kellegagi rääkida.
Kuigi raamatukogu oli raamatuist pungil, polnud see sama, mis isaga vestlemine.
Kui Meta sai riided vahetatud, pani ta juuksed automaatselt kinni.
Teda ei näinud siin keegi.
Juukseid sättides kuulis neiu sissesõiduteelt vankrirataste kolinat.
Ta vaatas aknast välja ning nägi oma imestuseks kiirelt lähenevat kaarikut.
Meta pidas aru, kes see küll võis olla.
Kui hobused maja ette õue keerasid, kiljatas Meta rõõmust.
See oli Richard!
Ta tuli koju siis, kui Meta ei osanud teda oodatagi.
Neiu jooksis trepist alla.
Kui Richard kaarikust välja astus, seisis Meta välisuksel väljasirutatud kätega.
„Richard!” hüüatas neiu. „Mul on nii hea meel sind näha. Ma ei teadnudki, et sa koju tuled!”
Richard, kes oli pikakasvuline ja nägus noormees, suudles õde.
„Ma sain su kirja kätte ja kuna see oli ilmselgelt appihüüd, siis tulin sind päästma,” sõnas mees.
Metale meenus, et ta oli lubanud hirmust hulluks minna, ja puhkes naerma.
Neiu sättis ennast venna käevangu, öeldes:
„See on nii, nii tore, et sa oled tagasi.”
„Ma ei teatanud sulle ette, sest sain alles eile õhtul teada, et mul on võimalik tulla,” sõnas Richard majja astudes.
„Kuid nüüd oled sa siin ja see on ainus, mis loeb,” lausus Meta.
Nad läksid elutuppa.
„Ma lähen ütlen proua Bellile, et sa sööd siin lõunat. Nagu sa tead, tahab ta sulle kindlasti midagi tõeliselt maitsvat valmistada.”
See oli peresisene nali.
Proua Bell, kes oli mõisahoones juba aastaid töötanud, hoidis Richardi jaoks alati maiuspalu.
Naine valmistas talle erilisi roogi, arvates, et need Richardile maitsevad.
„Ma ütlen härra Bellile, et ta paneks šampanja külma,” lisas Meta. „Sa tahad pärast pikka sõitu kindlasti juua.”
Meta teadis, et vend pidi hommikul vara sõitma hakkama, et kella üheks koju jõuda, ning jooksis kööki.
Neiu oli väga liigutatud, et vend seda tema heaks tegi.
Proua Bell kaotas pea, kui kuulis, et härra Richard on koju saabunud.
Härra Bell kiirustas alla keldrisse šampanja järele.
Kui Meta tagasi elutuppa jõudis, seisis Richard akna all ja vaatas aeda.
„Ma pole aeda nii värvilisena näinudki,” sõnas vend, kui Meta ta kõrvale astus. „Emal oleks hea meel, et ta taimed hästi kasvavad.”
„Ma tean,” vastas Meta. „Ma igatsen tema järele väga.”
„Ma tean, et sa igatsed,” lausus Richard. „Sellepärast tulingi sind vaatama. Ma ei saa lasta sul siin üksi olla.”
Meta vaatas vennale üllatunult otsa.
„Mida sa öelda tahad?” küsis neiu.
„See on pikk jutt,” vastas Richard. „Praegu tahaksin aga käsi pesta ja kui oleme lõunat söönud, siis on mul sinuga üks tõsine jutuajamine.”
Meta vaatas vennale hämmeldunult otsa.
Aga enne, kui ta jõudis Richardilt midagi küsida, läks too toast välja.
Venda oodates hakkas Meta pisut pabistama.
Äkki oli ta oma kirjas pisut liialdanud.
Kuna
