temast ette. Ja loomulikult ka see, et tema naine on Daresbury krahvi tütar!
Seega ei olnud üllatav, et kõik uksed Mayfairis olid talle avatud.
Aasta tagasi pööras aga tragöödia Magnamuse õnne üleöö pea peale.
Tema naine, keda ta jumaldas, suri palavikku, mille põhjusi ei suutnud keegi kindlaks teha.
Arstidele tundus, et haigus pärineb pigem idast kui Inglismaalt.
Siis saadi teada, et sama palavik möllab ka sadamas.
See oli kahtlemata sisse toodud mõnel laeval, mis purjetas Kaug-Idast Londoni sadamasse, tuues vürtse, siidi ja tosinaid teisi tarbekaupu.
Ja see pidi olema sadam, kust Magnamus Maulton sai pärast nii mitmeid idas veedetud aastaid sama palaviku, mis ta naise tappis.
Enne kui Malvina aru sai, mis toimus, oli ta orb.
Ta nuttis kibedalt suures tühjas majas.
Ta soovis vaid seda, et ta oleks surnud ühes oma ema ja isaga.
Tema vanaema, krahvinna, oli see, kes pani teda mõistma, et elu on väga hinnaline.
Lisaks sellele võis elu suure varanduse pärijannana vägagi nauditav olla, sest isa oli talle jätnud kõik, mis tal oli.
Krahvinna lahkus majast, kus ta oli elanud alates ajast, mil ta poeg päris tiitli, ning tuli Malvinale Maulton Parki seltsiliseks.
Nad veetsid oma pikad leinakuud maakohas.
Malvina ratsutas isa ostetud oivaliste hobustega ning sai ajapikku tema surmast põhjustatud šokist üle.
Viimaks avasid nad maja Londonis Berkley väljakul, mille Magnamus Maulton ostnud oli.
Malvinast sai üleöö sensatsioon.
Kõik rääkisid tema isast ja ta suurest varandusest!
Eeldati, et pärijanna on juba varanduse poolest ahvatlev, olgu tema välimus milline tahes.
Keegi ei oodanud, et Malvina oli lummavalt ilus, isegi kõige kriitilisema esteedi jaoks.
Noored tühjade taskutega aristokraadid kiirustasid neiuga tutvust sõlmima.
Londonis veedetud esimese kahe nädala jooksul sai Malvina viis abieluettepanekut.
Pärast seda muutusid need tüütult sagedasteks.
Kosilaste hulgas oli baronette, lorde ja krahve.
Kaks nädalat panustati kõige rohkem markii edule.
Viimasel osutus keeruliseks ülal pidada nii oma võidusõiduhobuseid, hagijaid kui ka väga kulukat armukest.
Malvina lükkas nad kõik tagasi, ja markii oli see, kes pärast Malvina ei-sõna ebasõbralikult lausus:
„Arvatavasti te ootate Wrexhamit! Milline naine suudaks keelduda hertsoginnaks saamisest?”
Nende sõnadega kõndis ta toast välja ja lõi ukse enda järel paukudes kinni.
Malvina ohkas.
Seejärel läks ta ratsutama ega mõelnud enam markiile.
Lihavõttepühadeks tuli Malvina koos vanaemaga maale.
Kui ülemteener Wrexhami hertsogi tulekust teada andis, oli Malvinale selge, miks krahv talle järgnenud oli.
Kui markiil oli olnud õhkõrn eduvõimalus, siis hertsogil ei olnud üldse.
Malvina oli Londonis temaga mitmel lõunasöögil kõrvuti istunud ning tantsinud pea igal ballil.
Ta leidis, et hertsog oli üsna rumal ja rääkida oskas ta ainult endast.
Malvina ei olnud üllatunud, et vanaema soosis hertsogi kosjatulekut.
Krahvinna oli tema ema pulmadele vastu olnud, sest isal ei olnud ühiskondlikku positsiooni.
„Sinivereline kuulub kokku siniverelisega!” oli seaduseks kõikidele aristokraatidele.
Magnamus Maultonile anti see rikkaks saades küll andeks ning ta võeti ikkagi perekonda vastu.
Siiski oli veel tädisid ja nõbusid ning nende sõpru, kes sosistasid:
„Mu armas, me ei tohiks sellest kunagi rääkida, aga ta teenis oma raha ju kaubandusega!”
Aga Magnamus ise võttis seda kui vaimustavat nalja.
„Nad panevad seda mulle pahaks,” ütles ta naerdes oma tütrele. „Hoolimata sellest on neil alati käsi pikal, kui ma saabun!”
„Seda olen ma märganud,” ütles Malvina.
„Ma saan sellest aru,” vastas ta isa heatujuliselt. „Ja minugipoolest, annan neile ikka, mida nad tahavad – miks ka mitte?”
Malvina järgis kindlameelselt tema eeskuju.
Samas ei kavatsenud ta iseennast anda ei hertsogile ega kellelegi teisele.
Nüüd naeratas ta veidi narrivalt, kui vanaema kõheldes ütles:
„Kas sa ei arva, kallis laps, et sa võiksid Wrexhami hertsogi osas ümber mõelda?”
Malvina tõusis püsti.
„Ei, vanaema, ja kui ma olen sinuga koos nii õnnelik, siis miks peaks mul olema kiiret mehe otsimisega?”
Ta suudles oma vanaema armastavalt ja ütles:
„Ma lähen nüüd ratsutama ja mõtlen, kui ilus on maal, ning unustan mehed ära.”
Seda rääkides lahkus ta buduaarist ja vanaema ohkas.
Ta armastas Malvinat.
Ta soovis teda näha rahulikult abikaasa kõrval, kes tema tohutu varanduse eest hoolitseks, ning lastega, kes selle varanduse ka päriksid.
Malvina läks oma magamistuppa, kus teda ootas teenijanna, et neiul ratsakostüüm selga aidata.
See oli väga kena ja hinnaline.
Raskest sinisest siidist õmmeldud ja valge kandiga kaunistatud kostüüm sobis Malvina siniste silmadega.
Selle all kandis ta paeltega kaunistatud alusseelikut ning jalas pehmeid ja mugavaid saapaid.
Kannuseid ta ei kandnud.
Isa oli talle aastaid tagasi õpetanud, kuidas ka kõige metsikumat hobust ilma piitsa ja kannusteta ohjata.
Kui Malvina oli riietunud, jooksis ta allkorrusele.
Ta ei mõelnud mitte hertsogist, vaid oma lemmikhobusest Dragonfly’st, kes teda õues ootas.
Samal ajal kui üks tallipoiss hoidis Dragonfly2 valjaid, istus teine hobusel, mis oli peaaegu sama silmapaistev kui Malvina oma.
Malvina
