oma hobust, kuni ma ohjad vabaks saan. Loomulikult, olete te, rumal tüdruk, piisavalt tark, et need enne hobuse vabaks laskmist sõlme siduda?”
Malvina oli tema kõneviisi üle niivõrd üllatunud, et tõstis pilgu, et oma päästjat vaadata.
Ta taipas, et tegu oli härrasmehega, ehkki ta tundus veidi veider.
Mees ei kandnud kübarat ja ta kaelaside oli lõdvalt seotud.
Tema riided olid tulnud hea rätsepa nõelast.
Aga kui Malvina ta nägu nägi, sai neiu aru, et mees on võõras.
Tegelikult tundus ta erinev kõikidest inimestest, keda ta varem näinud oli.
Dragonfly ei rahunenud.
Tema lihased värisesid justkui nördimusest kohtlemisviisi pärast.
Mees sõlmis ohjad tugevasti kokku. Ja ütles seejärel tõsiselt:
„Seda tehakse nii!”
„Ka mina tegin niimoodi!” vastas Malvina jahedalt.
„Aga mitte just tulemuslikult!”
„Tänan abi eest!” ütles Malvina. „Mul oli õnne, et te siin olite, aga kas ma võin tähelepanu juhtida sellele, et te olete sissetungija?”
„Sissetungija?” hüüatas võõras kulme kergitades. „Täpselt seda tahtsin ma öelda teile!”
Malvina silmad läksid suuremaks ja ta ütles:
„Teie… see ei tähenda… teie olete… ei…?”
„… „must lammas”?” lõpetas võõras. „Või vahest eelistate te „kadunud poega”, kelle jaoks ei hoita pada tulel!”
„Te olete… lord Flore?”
„Olen! Ja ma kujutan ette, et teie, kuna nõuate metsa omandiõigust, olete „südametu pärijanna”!”
Malvina vahtis teda ning mees lisas:
„Andke andeks, kui see kõlab kohatult, aga alates ajast, kui ma kaks nädalat tagasi Inglismaale naasin, ei ole kellelgi, keda kohanud olen, muud teha, kui teist rääkida.”
Kuigi Malvina arvas, et mees on häbematu, ta naeris.
„Ma ei arva, et see on kompliment!”
„Miks mitte? Kõik naised tahavad, et neist räägitaks.”
„Siis olen mina vist erand.”
„Ma julgen selles kahelda,” vastas lord Flore, „ja on raske uskuda, et olete siin üksinda.”
Ta vaatas enda ümber.
„Kus on teie saatjaskond, adjutandid, tallipoisid ja loomulikult kõik trööstitud kosilased?”
Malvina silmad välkusid.
„Nüüd te solvate!”
„Kui nii, siis ma palun vabandust,” ütles lord relvitukstegevalt, „aga ma ootasin, et olete teemantidega üle külvatud ja ratsutate puhtast kullast sadulal!”
„Te olete naeruväärne!” nähvas Malvina vastu. „Võttes arvesse teie maja ja valduste seisukorda, eeldaksin mina, et teil on peale minu millelegi olulisemale mõelda!”
Lord Flore surus huuled kokku ning ütles häiritult:
„See on tõsi, aga ma ei tea, mida ma selles osas teha saan.”
„Võib-olla peaksite koha maha müüma,” pakkus Malvina. „Ma arvan, et Priory3 on imeilus!”
„On,” nõustus mees, „samal ajal olete teie viimane inimene, kellele ma selle müüksin!”
Jälle leidis Malvina, et mees on ebaviisakas, aga kuna ta oli uudishimulik, ei suutnud ta küsimata jätta:
„Miks mitte?”
„Sellepärast, preili Maulton, et teie muudaks ilma igasuguse kahtluseta aegade küpse ilu millekski ebameeldivalt modernseks ja üritaks jäädvustada sellele oma isiku, näiteks igale kivile oma initsiaale kirjutades!”
Malvina kangestus.
„Ma arvan,” ütles ta aeglaselt, „et te olete kõige ebaviisakam mees, keda ma eales kohanud olen!”
„Ma arvan, et lihtsalt otsekohene.”
„Need kaks mõistet kattuvad sageli.”
„Vähestele naistele meeldib tõde,” nentis lord Flore.
„See ei ole tõsi,” vaidles Malvina, „aga kuna teil on nii silmanähtavad eelarvamused, siis ei ole mõtet seda enam pikemalt arutada!”
Rääkides mõtles neiu, et tal tuleks auga minema ratsutada.
Asja keerulisus seisnes selles, et nad mõlemad hoidsid Dragonfly ratsmetest kinni ning rääkisid üle hobuse selja.
Üksi olles kasutas Malvina alati oma hobuse selga istumiseks murdunud puud.
Dragonfly teadis, mida temalt oodati ning seisis alati vagusi, kui neiu sadulasse ronis.
Nüüd, mil lord Flore neid vaatas, tundis Malvina, et see oleks tobe.
Ta ei saanud lubada, et mees ta sadulasse tõstaks, milleks see end vaieldamatult kohustatuna tunneks.
Hetkeks võttis maad vaikus.
Siis ütles Malvina:
„Ma pean Teie Lordlikku Kõrgust abi eest tänama, ja ma olen kindel, et te soovite teele asuda. Ma ei oleks pidanud nii palju teie aega kulutama.”
Lord Flore naeris.
„Väga ilusasti sõnastatud! Kas te räägite sellisel otsustaval toonil ka siis, kui oma tulihingelistest kosilastest keeldute?”
Malvina tõmbas Dragonflyd ratsmetest, et kõndida hobust talutades eemale.
Lord Flore hoidis aga ratsmetest kinni teisel pool hobust.
„Mitte nii kiiresti!” ütles ta. „Kui te juba siin olete, võiksime ehk lõpuks seda paljuvaieldud metsaomandiõigust arutada?”
„Kuidas teie sellest teate?” küsis Malvina. „Mulle on alati räägitud, et te lahkusite kodust just enne seda, kui meie Parki elama asusime, ja et teie isa lõpetas teiega igasugused suhted!”
Räägiti, et Shelton Flore, nagu teda siis kutsuti, ei lahkunud üksinda.
Ta olevat võõrsile kaasa võtnud ühe oma naabri väga veetleva naise.
Šokeeritud inimesed olid saanud teada, et kui ta mees suri aasta pärast seda, kui oli keeldunud lahutust andmast, abiellus naine uuesti.
Aga mitte selle mehega, kellega ta põgenenud oli.
