ei vaja sind täna pärastlõunal, Harris. Ma soovin ratsutada üksinda.”
Harris, kes oli keskealine meesterahvas, vaatas teda kohkunult.
Ta teadis, et vaielda on lootusetu.
Ja ta pööras oma hobuse ümber, et tagasi tallide poole ratsutada, samal ajal, kui Malvina asus mööda sissesõiduteed liikuma.
Neiu ratsutas läbi pargi lauge heinamaa poole.
Ta ajas Dragonfly kõige suurema kiiruseni, milleks loom suuteline oli.
Alles siis, kui nad olid majast kaugele eemale ratsutanud, lubas ta hobusel aeglasemalt sõita.
Kuigi ta ei tahtnud seda endale tunnistada, oli vestlus hertsogiga teda ärritanud.
Talle oli vastumeelne mõelda noortest meestest White’is, Boodles’is ja teistes St. James’i klubides tema „ei” pärast raha kaotamas.
Nende käitumine tõttu tundis ta end alandatuna ja teadis, et see oleks ka isa marru ajanud.
Malvina mõtles, et kas London ikka on seda väärt.
Kas sealsed igaõhtused ballid on tõesti nii lõbustavad?
Kas poodiumil istuvate ning kõiki arvustavate leskede heakskiidul või laitusel on tõelist tähtsust?
„Mida ma tahan? Mida ma elult ihkan?” küsis ta endalt.
Eespool tõusis tema tulekust ehmatanud lind õhku ning lendas taevasse.
„See on see, mida ma tahan,” mõtles ta, „olla vaba, olla kammitsematu.”
Ta teadis, et abielu oleks talle nagu vangla.
Ükskõik kui nauditav see ka poleks, oleks see siiski vangla, kust ta ei saaks põgeneda.
Ta ratsutas edasi.
Äkki oli tema ees mets, mis Parki piiras.
Mets oli olnud tüliõunaks tema isa ja nende lähima naabri lord Flore’i vahel.
Magnamus Maulton oli ostnud maja ja seda ümbritseva maa, mis olid väga halvas seisukorras.
Ta sai aru, et kaardil märgitud mets kuulus aktiga temale.
Lord Flore aga väitis, et mets kuulub talle.
Naaber kinnitas ikka ja jälle, et ta ei olnud kunagi mitte midagi oma valdustest müünud ja tal ei ole kavatsust seda ka nüüd teha.
Nad vaidlesid oma advokaatide vahendusel seni, kuni Magnamus Maulton suri.
Seejärel sai Malvina teada, et kolm kuud hiljem suri ka lord Flore.
Ta ei olnud sellest eriliselt huvitatud, kui välja arvata see, et Flore’s Priory, kus ta ei olnud kunagi käinud, oli tühi.
Enam ei olnud nõudlejat maatükile, mida nüüd kutsuti „metsikuks laaneks”.
Ajal, mil vaidlused selle üle toimusid, käskis Magnamus Maulton oma metsavahtidel sealt eemale hoida.
Malvina meelest oli mets võrratu.
See oli ainus koht tema isa täiuslikult hooldatud kolme tuhande aakrisel maal, mis oli säilinud täiesti looduslikuna.
Seal oli hulgaliselt pasknääre, harakaid, kärpe, nirke ja punaoravaid.
Lisaks hästi palju harilikke oravaid, kes tekitasid pideva sahina alustaimestikus.
Pikkade kuude jooksul, mil Malvina leinas ning igatses oma isa ja ema, käis ta iga päev metsas.
Ta tundis, et linnud ja loomad seal mõistavad ta tundeid.
Malvina teadis, et vanaema armastab teda.
Daresbury suguvõsa teised sugulased käisid sageli külas, väidetavalt selleks, et ta tuju tõsta.
Aga ta taipas, et tegelikult huvitas neid hoopis see, kuidas ta oma raha kulutab.
Metsikus metsas tundis ta isa lähedust ning kujutas ette ta naeru oma kohtlemise austusväärse viisi üle.
„Ma igatsen sind, isa… kuidas ma sinust puudust tunnen!” mõtles Malvina, kui metsa sisenes.
Ta ratsutas mööda samblaga kaetud väänlevaid teeradu, mis viisid metsa südamesse.
Ta teadis, et ainult isa mõistaks, miks ta ütles ära hertsogile, ja ka kõikidele teistele meestele, kes talle viimase kolme kuu jooksul abieluettepanekuid teinud olid.
Ta ütles endale, et ükskõik, mida vanaema ka ei kostaks, ei ole tal mitte mingit kavatsust kellegagi abielluda.
„Miks peaks mul olema mees, kes kontrollib mu raha, annab mulle käske ning püüab mind sundida endale alluma?” küsis Malvina trotsivalt.
Ta ratsutas edasi, kuuldes, kuidas jänesed tema lähenemisel teelt eemale sibasid.
Oravad krabistasid puudel, juhuks kui ta tahab tulla nende pähkleid varastama.
Metsa keskel oli väike tiik, mida mingil saladuslikul kombel toitis allikas.
Tiik oli alati täis selget kihisevat vett.
Kollased varsakabjad olid juba õitsele puhkenud ning tiiki ümbritsevas konarlikus pinnases oli nurmenukke ning valgeid ja punakaslillasid kannikesi.
Malvina tuli sadulast maha ja sidus Dragonfly ohjad kinni nii, et too saaks rohututte otsida.
Ta teadis, et hobune tuleb ta kutsumise peale.
Võtnud peast oma ratsamütsi, istus ta murdunud puule, mis lebas tiigi veerel.
Seal istudes pani metsa maagia teda kõike unustama, peale selle ilu.
Kauguses kuulis ta käo kukkumist ning pea kohal laulis väike lind.
Äkitselt tekkis aga rahutus ja ta sai aru, et Dragonfly lööb kuuskede vahel takka üles.
Ta jooksis hobuse juurde, samal ajal mõeldes, et see on vist nõelata saanud.
Kui ta hobuse juurde jõudis, hüppas too tagajalgadele ja laskus maha.
Ta nägi, et hobuse oli endast välja viinud ja ta ootamatult liikuma ajanud sõlm, mille Malvina oli ta ohjadele sidunud ja mis oli lahti tulnud.
Hobuse ohjad olid üle pea läinud ja esimesed jalad olid neisse takerdunud.
„Kõik on hästi… kõik on hästi,” kinnitas Malvina hobusele rahustavalt, teades, et see kuulab tema hääletooni. „See, mis sulle haiget tegi, ei tee seda enam.”
Dragonfly oli endiselt ärritunud.
Ta mässis ennast veel enam ohjadesse ja Malvina mõtles meeleheitlikult, mida teha.
Siis ütles üks meeshääl ootamatult:
„Lubage ma aitan teid.”
„Ma arvan, et mu hobune sai nõelata,” vastas
