style="font-size:15px;"> Muuseas mäletas Malvina oma isa ütlemas:
„Ma olen tüdinud sellest taltsutamatust noormehest lugusid kuulamast. Nii võib hakata arvama, et ta on ainus mees maailmas, kes on nooruses tormilist elu elanud.”
„Ma olen sinuga täiesti nõus,” vastas tema naine, „samal ajal ei tee lord Flore oma pojale kojutulekut just lihtsaks. Ikkagi ma arvan, et kuigi ta seda ise ei tunnista, on ta üsna üksildane mees.”
„Nojah, mingit soovi tal meie seltskonna järele küll ei ole, kui me just tema õigust metsale ei tunnista!” vastas Magnamus Maulton, „ja kuna see on põhimõtte küsimus, ei ole mul kavas seda teha.”
Malvina isa ja ema lakkasid Shelton Flore’i pöörasest käitumisest rääkimise.
Aga teenijatele oli see lugu romantiline, ning nad kordasid seda sageli.
Kuna kaks valdust asusid külg külje kõrval, oli võimatu, et seal töötavad perekonnad ei oleks lähedalt seotud.
Viimase kolme aasta vältel olid Magnamus Maultoni valdused suurepäraseks näiteks heast põllu- ja majapidamisest.
Flore’i Priorys oli kõik täiesti vastupidi.
Töötajad, kes sealt lahti lasti, kuna neile ei olnud raha maksta, tulid anudes Magnamus Maultoni juurde, et see neid palkaks.
Priory valdused jäid harimata.
Levisid kuulujutud, et maja ise oli omanikule kaela kukkumas.
„Isand Shelton peaks koju tulema ja ise oma asjade eest hoolt kandma!” korrutasid vanad inimesed külas alatasa.
Aga „isand Sheltonist” ei olnud märkigi.
Krahvkonna administratsiooniülem ütles Magnamus Maultonile:
„Ma leian, et noormees käitub häbiväärselt! Ma kirjutasin ja andsin talle teada, et ta isa on haige ning et ta peaks koju naasma, aga ma ei ole siiani vastust saanud.”
Ometi nüüd, täiesti ootamatult, oli uus lord Flore siin!
Aga tema isa matmisest ja Priory tühjaks jäämisest oli möödunud aasta.
Malvina tahtis saada vastust ja küsis:
„Miks te varem tagasi ei tulnud?”
„Seda on minult juba palju kordi küsitud,” sõnas mees, „ja vastus on üsnagi lihtne – ma olin raskesti ligipääsetavas maanurgas, kus kirjad ei jõudnud minuni. Alles kaks kuud tagasi tulin ma tagasi tsivilisatsiooni ja sain teada, et mu isa on surnud.”
„Ma ei usu, et keegi seda usub,” ütles Malvina. „Arvatakse, et te ei olnud huvitatudki teadmisest, et ta on haige.”
„Ma olen ikka arvanud, et minust mõeldakse kõige hullemat!” vastas lord Flore. „Ma trotsisingi reegleid ega püüa ennast vabandada.”
„See kõlab üsnagi upsakalt,” ütles Malvina.
Lord Flore naeris.
„Selline ma juba olen. Tänan teid, et te seda nii täpselt kirjeldasite.”
„Kas see tähendab, et tulite siis suure varandusega koju?” küsis Malvina. „Ma olen kuulnud, et Priory ja teie valdused vajaksid seda.”
„Oi, jumal, ei!” hüüatas lord Flore. „Nagu ma olen teile juba öelnud, olen ma see „kadunud poeg” ja olen nautinud kartulikoorte söömist, ent mul ei ole mitte midagi ette näidata.”
„Mida te siis teha kavatsete?” päris Malvina.
Lord Flore kehitas õlgu.
Ja ütles siis:
„Ainus soovitus, mis ma seni saanud olen, on see, et ma peaksin teiega abielluma!”
Malvina valmistus protesteerivalt hüüatama, aga mees jätkas:
„Ärge muretsege! Te olete väljaspool ohtu! Ma abielluks pigem Medusaga.”
Malvina oli nii üllatunud, et küsis:
„Miks te nii ütlete?”
„Sest minul, mu armas preili Maulton, tuleks teie rahakukru eest rängalt tasuda. Ja andestage, et ma nii ütlen, kuid teiesuguseid naisi jälestan ma kõige enam!”
„Ma ei kavatse siin seista ja kuulata, kui te minuga nii räägite!” hüüatas Malvina vihaselt.
„Te esitasite mulle küsimuse ja ma vastasin teile ausalt!” üles lord Flore. „Ja taeva pärast, olge mõistlik ja rääkige endast intelligentselt, lootmata, et teid meelitustega üle valatakse!”
„Ma ei ootagi seda!” protestis Malvina.
„Ärge siis perutage nagu see hobune siin kõige peale, mida ma ütlen!” nähvas lord Flore.
Malvina ahmis õhku, kui mees jätkas:
„See teeks asjad meie vahel tunduvalt lihtsamaks, kui oleksime teineteise vastu ausad. Ma vannun, et räägin tõtt, kui ütlen, et mul ei ole soovi teiega abielluda ning mul ei ole mingit kavatsust pakkuda teile rahuldust, kui mulle „ei” ütlete, nagu sellele haletsusväärsele hertsogile, kelle te just minema saatsite.”
Malvina näis üllatunud ja hüüatas:
„Te teate ka seda?”
„Ma olin eile White’i klubis ja nägin Wrexhamit rahulolevalt kihlveoraamatut vaatamas ning kuulsin, kui ta sõbrad talle edu soovisid. Oli ilmselge, et ta pidas end finišijoone ületanuks ja arvas, et hoiab juba kuldkarikat.”
Malvina ei suutnud naeru tagasi hoida.
Ta mõtles, et lord Flore on kõige ebaviisakam mees, keda ta oma elus kohanud on.
Samal ajal pidi ta tunnistama, et mees on üsnagi lõbustav.
„Nüüd,” ütles ta, „kui on selge, et te ei soovi minuga abielluda – mis, ma pean tunnistama, on suur kergendus –, kuid mida te teha kavatsete?”
„Ma mõtlesin, et kui oleme valmis unustama selle, kuidas meie isad teineteise peal hambaid teritasid, võiksite teie kui naaber mind aidata.”
„Mil viisil?” küsis Malvina.
„Vaadake, nagu alati sellistes olukordades, on ka siin küllalt selge, milleni ma jõudnud olen,” vastas lord Flore. „Ma pean kas kõik, mis mul on, maha müüma, mis toob sisse väga vähe, või pean ma abielluma mõne rikka pruudiga.”
Malvina vaatas teda üllatunult.
„Ma arvasin, et see on just see, mida te mingil juhul ei teeks.”
„Ma ei soovi teiega abielluda!” vastas lord Flore.
„Te olete liiga agressiivne. Ja päris ausalt öeldes, ei taha ma sellist naist, kes figureeriks White’i kihlveoraamatutes ja kelle nime leierdavad igasugused noored pillajad, kel ei ole midagi paremat teha.”
Malvina
