mööda Parliament Square’i ülespoole rühkimas ja teadsin, et õhk on puhas!”
Siis märkas mees toas Zelinat ning heitis talle uudishimuliku pilgu.
Krahvinna hääles oli tunda pinget, kui ta lausus:
“See on minu vennatütar Zelina Tiverton, kes jääb nüüd meie juurde elama.”
Zelina tegi reveransi ja tädi lisas teravalt:
“Sul on oma toas palju tegemist, Zelina. Olen umbes tund aega hõivatud.”
“Jah, loomulikult, tädi Kathleen,” vastas Zelina.
Ta kõndis läbi toa, teades, et Harry – keda täisnimega ei tutvustatudki – jälgib teda hoolega.
Ust sulgedes kuulis ta meest hüüatamas:
“See tüdruk on ju pööraselt kaunis! Miks ma pole teda varem kohanud?”
Kahe või kolme päeva jooksul oli tädi Kathleeni suhtumises tunda rõhutatud jahedust ja näis, et talle ei pakkunud huvi ka Zelina teade, et enamik kleite ja erinevaid aksessuaare on juba kohale saabunud.
Kuna Londonisse saabumisest alates oli Zelina üliharva vestelnud kellegagi peale teenijate, lootis ta seekord, et ehk võetakse teda lõpuks kaasa ka mõnele peole või ballile, kus tädi peaaegu igal õhtul käis, või lubatakse olla vähemalt tädi Kathleenile saatjaks, kui ta oma tõllas mööda Hyde Parki ringi sõidab.
Selle asemel valitses suures majas hoopis halvaendeline vaikus. Nüüd rutakalt püsti tõustes imestas Zelina, miks tädi Kathleen teda äkki näha soovib.
Kellegi enda juurde kutsumiseks oli see tädi kohta küll liiga varajane aeg.
Kuna krahvinna käis igal õhtul väljas, tõusis ta väga harva enne ühtteist ning tavaliselt lubati Zelina tema magamistuppa alles pärast hommikusööki ja kirjade avamist.
Oma toast tädi ruumide poole minnes kummardus Zelina üle käsipuu, et heita pilk trepi kohal rippuvale vanaisa kellale, kuid see sai alles pool üksteist.
Krahvinna avar magamistuba, mis asetses vaatega väljaku poole, jättis oma hiina tapeedi ning suure musliini ja siidiga kaetud voodiga väga suursuguse mulje.
Zelina teadis, et see oli koopia hetkel Prantsusmaal moesolevast stiilist, ning voodikatte roheline värv tekitab vastupeegelduse tädi Kathleeni rohelistes silmades.
Need silmad võisid olla soojad ja ahvatlevad, aga samas ka väga külmad ja hukkamõistvad. Zelina märkas südamevärinal tädi voodile lähenedes, et sel hetkel sarnanes nende ilme pigem viimatimainitule.
Tädi ees päevatekil lebas suur hulk kirju. Ta hoidis ühte neist käes. Uurinud seda pikka aega, lausus ta lõpuks:
“Pean sulle midagi ütlema, Zelina.”
“Tere hommikust, tädi Kathleen! Loodan, et magasite hästi!” lausus Zelina ebakindlalt, sest tädi polnud teda isegi tervitanud.
“Pean sulle ütlema,” jätkas krahvinna, nagu poleks ta Zelina sõnu kuulnudki, “et olen sinu lähituleviku osas otsusele jõudnud ja minu arvates oled sa äärmiselt õnnelik noor inimene.”
“Minu tuleviku osas… otsusele jõudnud?”
“Just seda ma tahtsingi öelda, ja sul pole vaja minu sõnu korrata,” nähvas krahvinna. “Sa lähed Venemaale!”
Korraks arvas Zelina, et ta oli valesti kuulnud. Ta oli niivõrd rabatud, et suutis vaevu kogelda:
“K… kas te ütlesite Venemaale?”
“Jah, Venemaale! Nagu ma ütlesin, oled sa õnnega koos ja juba ainuüksi mõte midagi niisugust läbi elada, valmistaks paljudele noortele tütarlastele kindlasti suurimat rõõmu.”
“A… aga miks Venemaale, tädi Kathleen? Ja mida ma seal tegema hakkan?”
“Just sellest ma tahangi sulle rääkida, “ ütles krahvinna, pidades Zelinat ülimalt taipamatuks. “Peale kõige muu oli venelane ka sinu ristiema, kellelt sa oma nime said.”
“Aga ta on ju surnud… ja ma ei suuda isegi teda meenutada.”
“See on ebaoluline, aga omal kombel peaks see sind Venemaaga siduma ja panema seda maad hindama.”
“Ega ma sinna ometi… üksinda ei lähe?”
“Tõtt öeldes, ei kavatse mina mitte mingil juhul sinna kaasa tulla, kui sa seda silmas pead!” vastas krahvinna. “Ma tahan sulle selgeks teha, Zelina, et mul pole mingit tahtmist olla sulle saatjaks järelejäänud Londoni hooajal ja vedada kogemusteta tütarlast endaga igale pool kaasas. Kindlasti ei sobi sa minu sõprade hulka ega ka selle elustiiliga, mida ma elan.”
Zelina oli küllalt arukas taipamaks tädi sõnade tegelikku tähendust: tal polnud mingit soovi vedada endaga seltskonda kaasa noort tütarlast, kes vaevalt küll, aga võib-olla siiski, võib osutuda omamoodi rivaaliks.
Zelina mõistis väga hästi, et ta ei sobinud nende elukogenud ja vaimukate inimeste hulka, kelle seltskonnas tädi lõbutseda armastas.
Samas polnud talle kunagi pähe tulnud mõte, et olles äsja saabunud Londonisse ja varustatuna sellise garderoobiga, saadetakse ta sealt otsekohe minema.
Krahvinna luges tähelepanelikult enda käes olevat kirja ja lausus lõpuks:
“Ma loomulikult mõtlesin sinu peale, kui mainisin Vene suursaadiku naisele, et sinu ristiema oli venelane, kuid kahjuks ei saa sa teda külastada, kuna ta on surnud.”
“Võib-olla… poleks… mind seal näha tahetudki.”
“Ma olen täiesti veendunud, et ristitütre võõrustamine oleks pakkunud sinu ristiemale ülimat rõõmu,” väitis krahvinna vastu, “ja ma mainisin seda ka suursaadiku abikaasale. Ta oli nõus, et oleks äärmiselt kurb, kui sa selle tõttu oleksid kaotanud võimaluse Venemaad külastada ja on seepärast nõus ise sinu reisi korraldama.”
“Korraldama… mille?” küsis Zelina hirmunult.
“Et sa saaksid sõita Venemaale ja peatuda prints ja printsess Volkonski juures, kes võtavad sind vastu kui pere liiget.”
Tädi kõhklemine sõna “liige” väljaütlemisel sundis Zelinat küsima:
“Ja missugune saab olema minu staatus selles majas, tädi Kathleen? Kas ma olen seal külaline või rakendatakse mind… kuidagi tööle?”
Krahvinna pilgust mõistis Zelina, et tädil oli veidi ebamugav talle vastata.
“Sa ei saa ometi loota, et elaksid kellegi majapidamises, korvamata kulutusi, mida sinu sealviibimine kaasa toob.”
Zelina hingas sügavalt sisse.
“Millist… tegevust minult siis oodatakse, tädi Kathleen?”
“Printsessil on erinevas vanuses lapsi… “ alustas krahvinna.
“Mida te sellega öelda tahate,” segas Zelina vahele, “kas see tähendab, et peaksin hakkama guvernandiks?”
Krahvinna
