style="font-size:15px;"> Tädi Kathleeni püüe segada asjasse kogu nimekirja ainuke tähtis isik, keda tädi ka isiklikult tundis, oli tema puhul väga tüüpiline.
Zelina ei teadnud siis, et tegelikult klaaris tädi vanu arveid mehega, kes talle ei meeldinud.
Jõudnud kajutisse, mis tundus olevat üks mugavamaid kogu laevas, otsustas lord Charnock, et mis temasse puutub, siis hoolitsegu krahvinna Rothbury vennatütar enda eest ise.
Ta oli teadlik, et kaks aastat tagasi oli Kathleen Rothbury püüdnud võita tema tähelepanu ja arvatavasti ka südant, sest see oleks olnud saavutus, millega uhkeldada.
Tuntud seltskonnailudusena pidas krahvinna väga solvavaks, kui mõnest mehest, kuigi seda ei juhtunud just väga sageli, ei saanudki tema pilkude ori ning ta ei heitnud ennast naise jalgade ette.
Krahvinna jaoks oli olnud jahmatav kogemus, kui lord Charnock tegi talle väga ilmekalt selgeks, et ta ei pea teda sugugi veetlevaks, vaid pigem põlastusväärseks.
Kathleen Rothburyle jäi selline asi arusaamatuks, ja kuigi ta oli vastust otsinud, polnud ta seda leidnud.
Kuid krahvinna ei teadnud, et lord Charnocki arvates oli ta käitunud äärmiselt julmalt ühe noore mehega välisministeeriumist. Suhelnud temaga mõned kuud, jättis krahvinna ta maha, kuna silmapiirile oli ilmunud keegi veelgi atraktiivsem.
Kõne all olev mees oli veel väga noor ja uskudes, et tema süda on murtud, palus ta saata ennast mere taha, kuigi lord Charnockil oleks teda Londonis palju rohkem vaja läinud.
Sellest hetkest saadik ei sallinud ta Kathleen Rothburyt ja hakkas põlgama ka kõiki teisi ilusaid, kuid tühiseid naisi, kelle ainsaks tegevuseks oli tule või teiste südametega mängimine. Sageli olid sellel hukatuslikud tagajärjed nende jaoks, kes kõrvetada said.
Ainuüksi fakt, et lord Charnock tema pilgu kutsele ei vastanud, püüdes teda lausa meelega vältida, muutis Kathleen Rothbury veelgi innukamaks.
Alles siis, kui ta oli sunnitud oma lüüasaamist lõplikult tunnistama, kinnitas krahvinna endale, et varem või hiljem saab ta lord Charnocki kindlasti endale ja annab talle siis ka väärilise õppetunni.
Krahvinna arvates polnud midagi ärritavamat, kui olla pikal reisil saatjaks noorele tütarlapsele. Tagasi Londonisse jõudes lootis ta, et lordile saab see äärmiselt ebameeldiv olema, kuid samas ei saa mees seda kohustust ka hooletusse jätta.
Lord Charnockil polnud aga mingit kavatsust tegelda millegi muuga peale oma isikliku heaolu. Tal oli vaja palju tööd teha ja teda pahandas, et just nüüd tuli Venemaale sõita.
Ainult tänu sellele, et välisminister oli teda väga palunud võtta enda kanda üks äärmiselt raske ülesanne, nõustus ta lõpuks vastumeelselt Venemaale sõitma.
“Ma ei saa seda usaldada kellelegi teisele peale teie,” oli lord Palmerson öelnud. “Te teate sama hästi kui mina, millised need venelased on. Nende nuhid on igal pool ja kõik, mida te ütlete või isegi mõtlete, kantakse politseipealikule ette. Veelgi enam, mulle räägiti, et tsaari salapolitsei on saanud nüüd täieliku kontrolli, rääkimata asjaolust, et tsaari käitumises pole enam mingit loogikat.”
“Olen sellest kuulnud,” ütles lord Charnock, “ja jumal teab, mis selles riigis lõpuks juhtuma hakkab?”
Välisminister ohkas.
“Sõjaväes tsaari lausa vihatakse. Iga vähimagi provokatsiooni peale satub ta ülimasse raevu ja on muutunud karmiks, õelaks ning kättemaksuhimuliseks.”
Lord Charnock noogutas.
“Olen ka seda kuulnud, kuid lootsin, et see on liialdus.”
“Kahjuks mitte,” vastas lord Palmerson. “Ta on kogu oma ääretu impeeriumi kasarmuteks muutnud ja suveräänsus on tema jaoks sõjavälise distsipliini laiendus.”
Lord Charnock ohkas.
“Mulle räägiti, et ta kirjutas oma ettekandes: “Ma ei saa lubada, et kas või üksainus inimene julgeb vastu hakata minu soovile, sellest hetkest, kui talle see teatavaks tehakse.””
Lord Palmerson noogutas.
“See on tõsi. Aga tema soovid on kahjuks enam kui veidrad. Ta sunnib professoreid, üliõpilasi, insenere ja paljusid teisi riigiametnikke kandma vormiriietust.”
“See tundub uskumatuna!” pomises lord Charnock.
“Ainult sõjaväelased tohivad vuntse kanda,” jätkas lord Palmerson naerdes, “aga kõik vuntsid peavad olema mustad, olgu kas või värvitud, kui vaja!”
Mõlemad mehed hakkasid naerma. Siis lausus lord Charnock:
“Kahtlemata on tsaar kõige murettekitavam valitseja kogu Euroopas, ja nagu öeldud, pole mul mingit soovi Sankt-Peterburgi sõita.”
“Teist niisugust inimest, keda pole võimalik tüssata, petta ja oma mõjule allutada, meil lihtsalt pole.”
Lord Charnock ohkas veel kord.
“Hästi, aga minu külaskäik saab olema nii lühike, kui võimalik.”
“Edu korral võite kas või homme tagasi tulla.”
“Tänan!” sõnas lord Charnock sarkastiliselt, mõistes eelseisva ülesande keerukust.
Nüüd andis lord korraldusi, kuhu paigutada arvukad dokumentide mapid, et neil saaks korralikult silma peal hoida.
Kuigi nende sisu oli kodeeritud, teadis lord, et venelased oli meistrid koodide mahavõtmisel ja diplomaatilisest puutumatusest hoolimata kontrollisid nad kõike, mis külalisele kuulus.
Kogenud reisijana oskas mees hoolitseda selle eest, et temaga kaasas olevad teenrid teaksid, kuidas kindlustada tema rahulolu.
Kammerteener, kes oli olnud tema teenistuses juba viisteist aastat, jagas stjuuarditele käsklusi ja mingil maagilisel väel sai kõik ka tehtud. See oleks tekitanud kadedust igas vähem asjaga kursis olevas reisijas.
Kui laev liikuma hakkas, avas lord Charnock ühe oma mappidest ja hakkas selle sisu läbi töötama.
Ta ei mõelnud enam hetkegi selle kohustuse peale, mille krahvinna Rothbury oli seoses oma vennatütrega tema õlule pannud.
Teine peatükk
Kui saabus aeg minna alla õhtust sööma, tundis Zelina end väga kohmetuna. Sisenenud söögisaali, ütles ta stjuuardile oma nime ja õnneks ei juhatatud teda ruumi keskel asetseva suure laua juurde, mille ümber oli juba palju rahvast, vaid üksiku seinaäärse laua juurde.
Zelina mõistis, et see oli korraldatud Venemaa saatkonna poolt ja oli väga tänulik, et ei pidanud nende tahumatute ja õhtusöögi edenedes üha lärmakamaks muutuvate võõraste inimestega vestlema.
Neiu oli juba veidi aega söönud, kui ta märkas lord Charnocki söögisaali sisse astumas. Mees tundus olevat kuidagi väga kogukas ja jäi mulje, et ta suhtus kõigesse ümbritsevasse üleolekuga.
Ta juhatati laua juurde, mis asetses tagapool väikeses alkoovis. Seal oli mees teistest reisijatest eraldatud.
Zelina võis näha, kuidas
