nii ärritunud.
Nüüd tundus talle küllaltki kummalisena, et tütarlaps niimoodi üksinda reisib. Ja miks ta üldse Venemaale sõidab.
Ta veenis ennast, et see pole tema asi, ja juhul, kui see neiu sarnaneb oma tädiga, ei kavatse ta temaga isegi rääkida.
Sellest hoolimata pani lord tähele, et kohe kui tütarlaps oli söömise lõpetanud, võttis ta oma raamatu kaasa ja kõndis kiirel sammul saalist välja.
“Vähemalt ei ole ta merehaige,” mõtles mees.
Pealelõuna veetis lord Charnock tööd tehes. Kuna tekil jalutada oli ikka veel võimatu, läks ta seejärel kapteniga veidikeseks bridži mängima. Seda privileegi võis lord endale lubada tänu oma tähtsale positsioonile, samuti seepärast, et teda huvitasid laevad ja tal oli kavatsus ka endale kunagi jaht osta.
Õhtusöögi ajaks lainetus veidi vaibus ja taganttuul aitas kaasa laeva liikumisele Taani ranniku poole varjulisemasse paika.
Pannud selga õhtuülikonna, nagu tal oli tavaks saanud kodus või Buckinghami palees, läks lord Charnock söögisaali, teades juba ette, et toiduvalik võib olla enam-vähem sama, kui oli eelmisel õhtul.
Saalis oli märkimisväärselt vähe inimesi, kuid viis minutit varem saali astudes märkas Zelina halba aimates, et vuntsidega mees on tagasi, samal kohal, kus ta oli istunud eelmisel õhtulgi.
Koos temaga olid mõned meessõbrad, kuid ühtegi naist seal polnud. Oli ilmselge, et nad püüdsid veiniga ravida oma iiveldustunnet.
Zelina ei vaadanud küll sinnapoole, kuid kuulis neid karjumas kelnerite peale ja nõudmas pudelit pudeli järel. Kui õhtusöök oli jõudnud juba poole peale, tuli stjuuard Zelina juurde ja ütles:
“Miss, härra Adamson palub teil tulla ja juua temaga klaasike veini.”
“Härra Adamson?” kordas Zelina, mõistmata, mida talle pakuti.
Kui stjuuard seejärel keskmise laua poole vaatas, mõistis neiu, kes see on.
“Palun tänage seda härrat ja öelge, et vastus on ei!” sõnas ta kindlalt.
“Saab tehtud, miss.”
Kui stjuuard oli tema vastuse edasi andnud, tõusis härra Adamson Zelina kohkumuseks ebakindlalt jalule ja hüüdis:
“Kui te minuga ei ühine, joon teie terviseks kaunis daam! Terviseks!”
Tema sõnade ajal hakkas laev kõikuma ja osa veinist loksus lauale. Mehed lauas möirgasid naerda, toetades härra Adamsoni kätega, et ta püsti püsiks.
Tundes, et olukord hakkab talumatuks muutuma, haaras Zelina raamatu ja jooksis saalist välja.
Ta oli just jõudnud kajuti ukse lukku panna, kui keegi sellele koputas.
“Kes seal… on?” küsis ta ebakindlalt.
“Olen stjuardess, miss.”
Zelina läks ukse juurde ja avas selle.
“Söögisaali stjuuard ütles, et te lahkusite oma õhtusööki lõpetamata. Kas võin teile midagi tuua?”
“Väga kena, et te selle peale mõtlesite,” vastas Zelina, “aga mulle jätkus sellest.”
“Stjuuard ütles, et härrased käitusid sündsusetult, aga teil poleks tarvis muretseda, miss. Mehed joovad alati liiga palju, kui meri on tormine.”
Zelina ei teadnud, mida vastata ja hetke pärast stjuardess jätkas:
“Kui te hiljem midagi soovite, miss, andke mulle teada.”
“Tänan teid, kuid lähen nüüd voodisse,” vastas Zelina.
Ta lukustas ukse ja pugenud voodisse, luges raamatu lõpuni.
Sel hetkel ta taipas, et järgmisel kahel päeval pole enam midagi lugeda, kuid laeva pardal peaks kindlasti olema veel raamatuid.
Järgmisel hommikul tõusis Zelina väga vara ja läks laekuri kontorisse küsima, kas laeva pardal raamatukogu ka on.
Talle öeldi, et kirjutustoas leidub veidi raamatuid, aga kuna iga reisiga läks neid suur hulk kaduma, paluti tagastamisega väga hoolikas olla.
“Isegi väga auväärsetest inimestest saavad vargad, kui kõne all on raamatud,” lausus laekur naeratades.
“Arvatavasti jõuavad nad lugemisega ainult poole peale, kuid tahavad ikkagi teada, kuidas raamat lõpeb!” sõnas Zelina.
Laekur nõustus, mõeldes samal ajal, et naeratus muudab miss Tivertoni kõige kaunimaks neiuks, keda ta oma elu jooksul üldse kohanud on.
“Kas kõik on korras, miss?” küsis ta. “Kuulsin, et üks reisija käitus eile õhtul söögisaalis häbematult.”
Zelina mõtles, et laev on nagu väike küla, kus kõigest, mis juhtub, saadakse kohe teada.
“Minuga on kõik hästi,” sõnas ta, “aga võib-olla oleks mul targem süüa õhtust hoopis kajutis, kui see ebamugavust ei tekita.”
“Kardan, et seal on küllaltki kitsas ja ebamugav,” lausus laekur. “Aga ärge muretsege, räägin ise kõne all oleva härraga, et ta muudaks oma käitumist.”
“Ma ei soovi, et te seda teeksite,” ütles Zelina kiiresti.
“Jätke kõik minu hooleks,” lausus laekur isalikul toonil. “Me oleme siin selleks, et hoolitseda reisijate turvalisuse eest. Kui te oleksite minu tütar, muretseksin tõsiselt, et reisite ilma saatjata.”
“Teen seda esimest korda,” vastas Zelina.
“Hästi, kui miski viib teid endast välja, tulge ja rääkige mulle,” ütles laekur, “ja ma luban teile, et see mis juhtus eile õhtul, ei kordu enam.”
“Tänan teid,” lausus Zelina.
Kuna laekur oli olnud tema vastu nii lahke, tundis Zelina kirjutustuba otsima minnes, kuidas tema sisemus uuesti soojaks läks.
Kaks suurt riiulit oli raamatuid täis, kuid enamik neist paistsid olevat igavad. Ta leidis ühe Venemaad puudutava raamatu ja haaras selle riiulist, et võtta see kajutisse kaasa.
Raamat oli õhuke, kuid väga huvitav, kirjeldades selle maa erinevaid paiku. Seal räägiti Moskva kirikutest ja Sankt-Peterburgi paleedest. Kahjuks oli see raamat nii õhuke, et õhtul kella viieks oli Zelina selle juba läbi lugenud.
Tundus olevat õige hetk veidi värsket õhku hingata. Olgugi et tal polnud aimugi, kuidas härra Adamsoni taolised mehed käituda võivad, teadis Zelina siiski, et laeval on olemas suitsetamisruum, mille asukoht oli märgitud kajutis olevale kaardile. Ta oletas, et see härra võib koos oma lärmakate sõpradega seal istuda.
Seepärast läks ta laeva tekile teiselt poolt ja võttis istet, et merele vaadata ning värsket õhku hingata.
Külmast hoolimata tundus õues olemine väga virgutavana ja Zelina läks sisse tagasi alles siis, kui tundis, et peab hakkama õhtusöögiks ümber riietuma
Lord
