mõistis Zelina, et raamatu lugemine oli väga tark tegu ja soovis, et ta oleks ka ise selle peale tulnud.
Üksinda olles tundus olevat küllaltki raske oma pilku kusagile pöörata, ja tütarlaps mõistis, et lord Charnock oli andnud talle hea idee, kuidas järgmiste söögikordade ajal üksinda istudes aega veeta.
Erinevate toidukordade vahel olid pikad pausid ja paistis, et ei jätkunud stjuuardeid, kes sööjate soove täita jõuaksid.
Keskmise laua ümber istujad nõudsid aina veini juurde ja Zelina oli väga tänulik, et ei pidanud nende hulgas olema.
Selle laua vastaspoolel istus üks mees, kes teda õhtusöögi edenedes üha kohatumal viisil silmitsema hakkas.
Zelina oleks tahtnud ära minna, kuid mõistis, et lahkumine enne õhtusöögi lõppu tõmbaks liigset tähelepanu.
Tegelikult oli ta väga tänulik, kui viimane tema ette asetatud roog oli söödud ja stjuuard küsis, kas tal on veel soove.
“Tänan, ei, “ vastas Zelina.
Ta tõusis lauast ja kõndis graatsiliselt, kuid ettevaatlikult, sest külgõõtsumine oli päris tuntav, trepist üles oma kajutisse.
See ruum oli üsna mugav ja Zelina rõõmustas, et tal oli kaasas raamat, mida lugeda.
Ta oleks tahtnud võtta rohkemgi raamatuid reisile kaasa, kuid asju pakkida aidanud tädi toatüdruku pealekäimisel täideti reisikohvrid peamiselt riietega.
“Te ei tea veel, miss Zelina, mida kõike võib teil vaja minna, reisides neisse kaugetesse paikadesse,” oli ta kurjakuulutavalt teatanud. “Olen kuulnud, et Venemaal sajab pidevalt lund.”
“Ma loodan, et mitte sellel aastaajal!” naeratas Zelina.
“Te ei saa selles kindel olla, miss,” oli toatüdruk vastanud.
Ilmselgelt pidas ta Venemaad väga võõrapäraseks paigaks ja Zelina oli temaga täiesti nõus.
Ta veenis ennast, et peab olema mõistlik ja kui ta tingimata on kohustatud Venemaale minema, võib seal ju uurida selle maa ajalugu, et osata hinnata neid aardeid, mida sealt raamatute põhjal leida võib.
Hoolimata sellest, kui väga ta püüdis kõigesse eelseisvasse põnevusega suhtuda, tundis ta ikkagi kohmetust ja hirmu.
Öö jooksul tõusis tuul ja hommikul, kui polnud tunda parajasti pikisuunas õõtsumist, kõikus laev ebameeldivat küljelt küljele.
Õnneks ei jäänud Zelina kergesti merehaigeks. Tundes, et kajutis läheb veidi lämbeks, tõmbas tütarlaps reisikeebi õlgadele ja läks üles laevatekile.
Väljas oli väga vähe inimesi ja kõndimine paistis päris ohtlik olevat. Sellegipoolest jäi ta ukseava varju seisma, et jälgida valgetipulisi laineid.
Meri näis võrratuna. Zelinal polnud midagi karta, kui mitte arvestada üle parda paiskuvatest piiskadest märjaks saamist.
Ta seisis seal väga kaua, kui ta lõpuks ringi pööras, et kajutisse tagasi minna, pidi ta peaaegu kokku põrkuma mehega, kes oli teda söögisaali keskmisest lauast jälginud.
“Tere hommikust, kena preili!” ütles mees. “Paistab, et te merd ei karda!”
“Tere hommikust!” vastas Zelina viisakalt ja püüdis mehest mööduda.
Kuid mees seisis tema teele ette ja ütles:
“Ma otsisin teid eile õhtul pärast õhtusööki, kuid olite kadunud.”
Zelina püüdis välja mõelda, mida öelda, et mitte paista liialt sõbralik.
Öelda, et kahjuks pole mind teiega tutvustatud, oleks tundunud veidi ülepaisutatuna. Mees paistis olevat selline tüüp, keda tema isa ei oleks mingil juhul džentelmeniks pidanud ja sellist inimest ei tohtinud millegagi julgustada.
Hullem veel, Zelina tundis, et mees vaatas teda niisuguse pilguga, mis oli tekitanud temas kohmetust juba eelmisel õhtul. Ta püüdis edasi liikuda ja lausus:
“Vabandust, ma sooviksin minna oma kajutisse.”
“Kuhu teil kiiret? küsis mees. “Tulge istume kuskile, siis räägite mulle endast.”
“Ma… kahjuks olen ma liiga… hõivatud,” vastas Zelina ja püüdis uuesti mehest mööduda.
Mees oleks teda kindlasti takistama hakanud, kuid samal hetkel tuli kõrvaluksest üks reisija ning kui ta neist mööda trügis, järgnes Zelina talle kiiresti ja pääses niimoodi minema.
Kui ta kajutisse jõudis, tagus tema süda meeletult, kuid ta püüdis endale sisendada, et oleks väga rumal selle peale endast välja minna.
Zelinale tundus väga imelik, et tädi polnud temaga kedagi kaasa saatnud. Ema ja isa poleks tal kunagi lubanud ilma saatjata reisida.
Tädi oli öelnud, et Venemaa saatkond korraldab kogu reisi ja Zelina oli arvanud, et sel juhul hangivad nad talle ka saatja.
Ta oletas, et võib-olla Inglise laev ei kuulunud nende haldusalasse ja tal tuleb oodata kuni Stockholmi jõudmiseni, kus venelased ta nii-öelda üle võtavad.
Mõte, et tal tuleb kogu reisi vältel hoiduda selle vuntsidega mehe eest, tundus päris hirmutavana.
Ta arutles endamisi, millisel viisil saaks see mees talle halba teha ja mõistis, et täiskasvanuna ilma saatjata reisides peab ta õppima ise hakkama saama ega või enam isa peale loota, nagu vanasti.
Sellest hoolimata tundis ta end väga noore ja üksikuna ning ainult kaasavõetud raamatu lugemine suutis panna teda unustama oma tundeid.
Enne lõunaeinet oli meri läinud veelgi tormisemaks ja sellepärast oli ka söögisaalis vähe rahvast. Vuntsidega meest polnud kohal ja Zelina tundis suurt kergendust, kui ta sinna ei tulnudki.
Seekord oli ta olnud ettenägelik ja raamatu kaasa võtnud ning märkas nüüd, et ka lord Charnock loeb saali tagaosas söömise ajal raamatut.
Kuna mehe silmad olid raamatus, sai Zelina teda veidike jälgida. Ka seekord tundus lord kuidagi eemaloleva ning ebamaisena.
Arvestades neid dokumendimappe, mis koos lord Charnockiga pardale toimetati, uskus Zelina, et see mees on seotud diplomaatilise teenistusega. Ta oleks tahtnud lordiga sellel teemal rääkida ning küsida temalt ka üht-teist Venemaa kohta.
“Kui papa oleks praegu minuga koos, oleks see lihtne,” mõtles neiu. “Ma võiksin rohkem teada saada selle maa poliitilise olukorra kohta,” uskus ta.
Mõeldes neid mõtteid, heitis Zelina pilgu lordi poole, ja nagu tundes neiu pilku, tõstis mees äkki silmad raamatust ja vaatas otse tema poole.
Tüdruk pööras kiiresti pilgu kõrvale, kuid tema äkiline pealiigutus tõmbas mehe tähelepanu. Zelina polnud ise sellest teadlik, aga läbi ühe illuminaatori tungiv valgus, mis peegeldus vastu tema heledates juustes, tekitas kaugemalt vaadates tema pea ümber pühaku oreooli.
Lord Charnocki alateadvusest sähvatas ähmaselt läbi mõte, kui kaunis see tütarlaps on, ning ta imestas, miks selline noor daam ilma saatjata reisib.
See mõttevirvendus
