ei olnud sugugi mingi tühine kõlupea, nagu isa oli arvanud, ja kuna Zelina oli temaga juba kolm nädalat koos elanud, teadis ta, et tädi sai alati oma tahtmise.
Krahvil võis küll olla suur mõju Lordide Kojas, aga oma kodus Grosvenour Square’il tegi ta alati seda, mida tema naine tahtis.
Osalt võib-olla ka sellepärast, et ta ei soovinud stseene, aga Zelinale tundus, et ta oli uhke oma naise ilu ja tema kindla liidripositsiooni üle Londoni seltskonnaelus.
“Tema jaoks on naine nagu kaunistus, mille saab kinnitada kuuerevääri külge ja mille pärast teised kadedust tunnevad,” mõtles Zelina elutargalt.
Ta oli sellegipoolest kindel, et kui ta abipalvega krahvi poole pöörduks, soovitaks onu tal tädi Kathleeni sõna kuulata ja sel hetkel polnud tal rohkem kedagi, kelle poole pöörduda.
Ainsaks lohutuseks oli küllaltki arvestatav rahasumma pangas, mis oli tema isa maja ja sisustuse müügist saadud.
“Vähemalt saan ise tagasi tulla, kui tahan,” ütles ta iseendale.
Ta otsustas kindlasti järele uurida, kas tagasisõiduks raha ikka jätkub.
Saanud oma tahtmise, mille vastu polnud võimalik enam vaielda, käitus krahvinna järgnevatel päevadel küllaltki meeldivalt. Selles hoolimata ei teinud ta mingitki katset võtta Zelinat kusagile kaasa või kutsuda teda alumisele korrusele õhtust sööma, kui seal parajasti mingi pidu toimus.
Siis viis tädi Kathleen neiu Vene suursaadiku abikaasa juurde teed jooma, kus Zelinale teadaolevalt pidi räägitama, milline saab olema tema staatus printsessi majas.
Suursaadiku abikaasal olid väga uurivad silmad ja terav mõistus ning Zelina meelest ei jäänud talle miski märkamatuks.
Ta lobises krahvinnaga, vaadates samas üle tema vennatütart ja hinnates, millist muljet tütarlaps Sankt-Peterburgis avaldada võiks.
Kui saabus aeg lahkumiseks, lausus ta Zelinale:
“Nautige oma reisi. Venelaste iseloomu on raske mõista, aga selle keerukus teeb neist ühed huvitavamad ja samas ka kõige ettearvamatu käitumisega inimesed kogu maailmas!”
Zelina naeratas. See polnud just see, mida tema oleks kuulda soovinud. Kui krahvinna juba ukse poole suundus, lisas suursaadiku abikaasa:
“Hakake päevikut pidama. Hiljem avastate, kui huvitav on seda meenutada ja lastelastele ette lugeda, kui teil neid olema juhtub.”
Tema sõnad vähendasid veidikenegi seda hirmu, mida Zelina tuleviku ees tundis.
Sellest hoolimata tundus lahkumise päeval neiule, et teda saadetakse pagendusse ja ta ei näe enam kunagi Inglismaad.
Krahvinna näitas üles armulikkust ja suvatses saata teda Tilbury sadamas ootavale Inglise laevale, millega tal tuli sõita Stockholmi.
Zelina teadis, et tädi poleks seda mingil juhul teinud, kui Venemaa suursaadik poleks öelnud, et saadab saatkonna ametniku reisi ettevalmistust üle vaatama.
“See on mulle tõepoolest väga ebamugav,” kurtis krahvinna Zelinale.
“Vabandust, tädi Kathleen, aga te ei näe mind enam pikka aega.”
Zelinale tundus, et selle märkuse peale väljendus tädi näol heameel, kuid krahvinna ütles ainult:
“Suursaadik on kellelegi laeva meeskonnast teinud ülesandeks saata sind Stockholmis Vene laevale.”
Kuna krahvinna ei sallinud reisimist, rääkisid nad kuni Tilburysse jõudmiseni väga vähe. Alles kohale jõudes nägi Zelina, et reis toimub aurulaevaga.
Viimastel aastatel kasutati selliseid laevu Põhjamere, Doveri väina ja Iiri mere ületamiseks, varem kasutati neid põhiliselt reisijate vedamiseks rannikul asuvatesse kuurortlinnadesse.
Sellele laevale, millega tal tuli Stockholmi sõita, olid kiiruse tõstmiseks lisatud abipurjed ja külgmised sõurattad.
Kui nad laeva pardale saabusid, soovis krahvinna otsekohe näha reisijate nimekirja. Seda lugedes väljendas tema ilme lootusetust näha nende tühiste nimede seas ühtegi tuttavat nime.
Äkki ta hüüatas, nagu inimene, kes on leidnud aarde sealt, kust ta seda kõige vähem loota oskas, ja võttis suuna otsejoones laekuri kontori poole, lausumata sõnakestki Zelinale, kes talle vaikides järgnes.
“Kas lord Charnock on juba pardale tulnud?” päris ta.
“Ei, proua,” vastas laekur, “aga tema Lordlik Kõrgus saabub kahtlemata õige varsti.”
Krahvinna asus laevatreppi jälgima, seistes ja oodates rauge naeratusega lordi saabumist.
Nagu arvata võis, astus paari minuti pärast pardale pikk, silmapaistva välimusega mees, kellel oli seljas karusnahaga ääristatud reisikeep. Tema teener oli koormatud paljude tähtsa välimusega mappidega, mis kandsid kuninglikke vapimärke.
Krahvinna astus mehe poole, huulil naeratus, mille ta oli reserveerinud ainult neile, kelle poolehoidu ta võita soovis.
“Milord!” hüüatas ta. “Milline ootamatu rõõm!”
Zelinale jäi mulje, et lord Charnock arvas sootuks teisiti.
Talle tundus, et lord Charnock on üks ligitõmbavamaid mehi, keda ta eales kohanud oli, aga samas jättis see inimene äärmiselt reserveeritud, võiks öelda, et isegi ebamaise mulje.
Temas oli midagi külma ja kauget ning Zelinale tundus, nagu oleks ta tehtud kivist, mitte lihast ja verest.
Ta ei teadnud, miks selline mulje oli tekkinud, kuid talle oli saanud juba harjumuseks kedagi esimest korda kohates talle ka mingisugune hinnang anda. Isa oli sageli naernud nende, nagu ta ise nimetas, “sule ja tindiga” tehtud visandite üle, mida Zelina tavatses äsja tutvustatud või jahiretkel juhuslikult kohatud inimeste kohta anda.
Zelina lausus endamisi:
“Lord Charnock on üks hirmuäratav mees, kes on veendunud oma mõjuvõimus.”
“Kas te reisite selle laevaga?” kuulis Zelina meest tädi Kathleenilt küsimas.
“Loomulikult mitte,” vastas krahvinna, “ma tulin saatjaks oma vennatütrele, kes on teel Sankt-Peterburgi. Kuna ta reisib üksinda, oleks äärmiselt kena, kui kõrgeauline lord tal silma peal hoiaks.”
Zelina nägi juba lord Charnocki näoilmest, et see mees midagi niisugust küll teha ei soovi ja et sellise vastutusega ta nõustuda ei kavatse.
“Kahjuks…” alustas mees.
Kuid krahvinna osutus talle vääriliseks vastaseks.
“See on teist väga kena,” lausus naine, “ja ma olen teile äärmiselt tänulik.”
Mees hakkas just midagi ütlema, kuid krahvinna pöördus juba Zelina poole.
“Pean nüüd lahkuma, kallis laps. Hoolitse enda eest. Naudi seda reisi, ma olen veendunud, et see meeldib sulle.”
Tädi suudles teda põsele ja enne kui Zelina jõudis vastata, kõndis naine siidi kahinal ning
