külastades saad. Kahjuks on sinu haridus selles osas puudulikuks jäänud.”
“Papa arvas, et ma sain palju põhjalikuma… hariduse, kui… enamik minuvanuseid tüdrukuid.”
“Sinu isa arvas nii, aga mina arvan sootuks teisiti,” vastas krahvinna.
“Olen sind juba sellest ajast alates hoolega jälginud, mil sa siia saabusid, ja minu arvates oled sa äärmiselt võhiklik kõikides nendes asjades, mis sinusuguseid noori naisi huvitama peaks.”
“Aga ometi arvate… et lapsi õpetama olen ma võimeline küll?”
“Ma pole öelnudki, et sa kedagi õpetama hakkad!” nähvas krahvinna. “Tänu sinu asjatundmatusele paistab mulle, et sa ei tea midagi sellest, et suured aristokraatlikud suguvõsad Venemaal võtavad oma perekonna teenistusse suurel arvul Euroopast tulnud abilisi.”
Ta pidas pausi, et aeglasemalt jätkata:
“Suursaadiku abikaasa rääkis mulle, et keisri lastel on šotlasest lapsehoidja, kes on nende juures elanud juba üheksateist aastat. Peale selle on neil arvukalt erinevatest rahvustest guvernante ja õpetajaid. Pealegi räägitakse inglise ja prantsuse keelt kõikides maailma kuninga-kodades.”
“Nii et ma… lähen siis inglise keelt õpetama!” jätkas Zelina visalt.
“Sina lihtsalt räägid inglise keelt,” vaidles tädi vastu. “Sa oled inglane ja suursaadiku abikaasa on veendunud, et Venemaa hakkab sulle meeldima.”
“Kui… kauaks… ma pean sinna jääma?”
Zelinale tundus, nagu peaks ta neid sõnu huulte vahelt läbi pressima.
Hirm, et teda viiakse eemale kõigest harjumuspärasest, ja et tagasitulek pole enam tema võimuses, üha kasvas.
Krahvinna kehitas õlgu.
“Miks sinu külaskäigul peaks olema mingisugune ajaline piirang?
Pärast lühikest pausi ütles Zelina:
“Vabandust, tädi Kathleen… kuigi teie peate seda võimaluseks näha maailma… jääksin ma parema meelega… siiski Inglismaale. Muidugi, kui te leiate, et olen siin nuhtluseks… ja kuna mul on natuke ka oma raha… võin ma seni ühe meie nõo juures elada, kuni suudan… välja mõelda, mida… tegema hakata.”
“Ja mis see sinu arvates olla võiks?” küsis krahvinna.
Zelina ajas selja sirgu.
“Kui ma töötama pean, tädi Kathleen, teeksin seda parema meelega Inglismaal.”
“Et inimesed saaksid öelda, et ma ei hoolitse sinu eest küllalt korralikult?” küsis krahvinna vihaselt. “Nähtavasti oled unustanud, et sinu isa on nüüd surnud ning mina olen sulle eestkostjaks ja selle sõidu Venemaale olen ma ära otsustanud ja sinna sa ka lähed!”
Zelina oli trotslikult valmis keelduma, kuid siis meenus talle, et seaduslikult on eestkostjal kuni tema abiellumiseni õigus tema eest otsustada. Selles osas võis tädi Kathleen teha, mis talle meelepärane.
Krahvinna mõistis justkui sõnadetagi, et Zelina on olukorraga leppinud, ja lausus lihtsalt:
“Lõpeta see tüütu vaidlemine. Pole kahtlustki, et ma olen andnud endast parima ja varustanud sind nii hinnalise garderoobiga ning sina peaksid mulle tänu avaldama mitte stseenide korraldamisega, vaid Venemaale sõitmisega, nagu kokku lepitud.”
“Kas juba siis, kui te mulle need riided ostsite, mille eest ma teid nii… ohtrasõnaliselt tänasin, kas juba… siis oli see teil mõttes?”
Tädi ei vastanud, aga Zelina sai juba tema pilgust aru, et see oli tõsi.
Pärast hetkelist vaikust ta küsis:
“Millal ma… pean lahkuma?”
“Sinu reisi ettevalmistused korraldab Venemaa saatkond. Sa sõidad arvatavasti Inglise laevaga Stockholmi ja seal toimub ümberistumine Vene laevale, mis viib su Sankt-Peterburgi.”
Zelina ei öelnud midagi ja hetke pärast lausus krahvinna:
“Püha taevas, lõpeta see mossitamine! Sa peaksid mind tänama selle eest, mida ma sinu heaks teinud olen, et sa saaksid ka natuke aimu seiklemisest. Kes teab? Võib-olla saab see sinu elu võimaluseks.”
Zelina ei öelnud midagi.
Ta tegi ainult reveransi ja lahkus toast. Olles jõudnud oma magamistoa kaitsvasse rüppe, tundis ta, et jalad ei kanna teda enam. Ta vajus toolile istuma ja kattis näo kätega.
Ei saanud öelda, et seiklused poleks teda huvitanud. Nad olid isaga tihti arutanud, et kui nad võiksid seda endale lubada, teeksid nad reisi Prantsusmaale, külastaksid Kreekat ja Islandi ning võimaluse korral vaataksid veidike ka Aafrikat.
Kuid sõita üksinda Venemaale, eemale kõigest sellest, mis siiani oli täitnud tema elu, pani Zelina vaatamata kõigele hirmu tundma.
Venemaa polnud talle kunagi erilist huvi pakkunud, hoolimata sellest, et ema oli olnud väga kiindunud tema ristiemasse.
Esmakordselt inimestega kohtudes üllatas neid alati tema nime võõrapärane kõla, ja Zelina oli sageli lausa soovinud, et tal oleks teistsugune eesnimi.
Hiljem mõtles ta, et võib-olla tajus ta juba siis vaistlikult, mis teda seal tulevikus ees ootab ja sellepärast tundus, et Venemaa pole kindlasti see koht, millest ta eriti palju teada tahaks, ja see mida ta juba teadis, polnud just väga julgustav.
Ta oli lugenud Katariina Suurest, tema arvukatest armukestest ja tsaar Pauli uskumatust julmusest.
Tal polnud mingit soovi huvituda inimestest, kes elades silmanähtavas luksuses, peaaegu ekstravagantsuse tipul, lasid lihtinimestel ülimat puudust kannatada.
“Venemaa!”
Mõte, et armastatud Inglismaalt, mis siiani tema südamele nii lähedal oli seisnud, tuleb lahkuda ja elada siit nii kaugel, tekitas temas hirmujudinaid.
Kui nad veel isaga koos elasid, oli neil olnud arvukas sõpruskond, kuhu kuulusid peale krahviperede ka lihtinimesed.
Seal oli mõisatöölisi, vaestemajade elanikke, keda tema ema oli tihti külastanud, ning ka juba väga vanu inimesi, kes olid tundnud tema isa juba sellel ajal, kui too oli veel väike poiss. Mõned neist olid tundnud isegi tema isaisa.
Kui tuli Londonisse sõita, oli neist väga raske lahkuda. Samas lootis Zelina leida uusi sõpru omavanuste tüdrukute seas, kellel oleks võinud olla samasugused huvialad.
Loomulikult oleks ta soovinud tutvuda ka juba sõjaväeteenistuses olnud härrasmeestega, kes huvitusid hobustest, laskmisest ja jahipidamisest ning kellega oleks olnud võimalik vestelda, nagu oma isaga.
“Aga Venemaa!”
Need sõnad kajasid temas vastu, muutudes üha valjemaks ja valjemaks, kuni Zelina oleks justkui seisnud vastamisi jäiste Siberi tuultega, mis oma ägedusega teda hirmust värisema panid.
Ta tõusis püsti, võttes käed näo eest.
“Ma ei sõida!” lausus ta valju häälega. “Ma jooksen minema!”
