Süütuna Venemaal. Barbara Cartland
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Süütuna Venemaal - Barbara Cartland страница 8
Londonis olles armastas ta ratsutamas käia varahommikuti, kui pargis oli veel vähe rahvast. Tuntud Rotten Row’le eelistas lord üksildasemaid paiku, kus võis lasta hobusel ise suunda valida.
Ta lootis, et ka Venemaal leidub aega ratsutamiseks, vastasel korral tunneks ta end nendes üleköetud paleedes lausa ahistatuna.
Samas teadis ta väga hästi, et vahemaad, mis tuleb läbida, et palees ühest paigast teise minna, on samaväärsed mitmete miilide pikkuse jalutuskäiguga Inglismaal.
Ta ohkas, mõeldes, kui palju koridore tuleb tal risti põiki läbi käia ja kui palju tüütuid vestlusi tuleb välja kannatada.
Hoolimata lordi optimistlikust suhtumisest oli tõenäosus tema missiooni ebaõnnestumiseks küllalt suur.
Ta püüdis ennast veenda, et ta ebaõnnestub väga harva. Tegelikult see sõna lordile ei meeldinud ja poleks tohtinud tema sõnavarasse isegi kuuluda.
Vaadates tema mõistatuslikku, ükskõikset ja ilmetut nägu, poleks keegi osanud arvata, et selle fassaadi all, mida ta maailmale näitas, oli peidus suur seiklusjanu.
Ta armastas ägedaid vaidlusi diplomaatiliste intriigide puhul, need olid tema jaoks sama põnevad, kui pühendunud sõdurile lahingusse minek või jahimehe jaoks suurte ulukite küttimine.
Sellel Venemaa reisil saab ta oma mõistuse vastamisi seada kõige kogenenumate ja võib-olla ka kogu maailma mastaabis kõige kurjemate meeste mõistusega.
Tänu tsaari etteaimamatule iseloomule tekitasid tema edasised sammud tuhandeid küsimusi, millele iga diplomaat oleks soovinud vastust saada. Näiteks millise seisukoha võtab tsaar pärast sissetungi Türki teiste Euroopa rahvaste suhtes.
Kui lord Charnock mõtles kõigile eesootavatele raskustele, millega tuli Sankt-Peterburgi jõudes silmitsi seista, tekitas see temas kerget kõhedust.
Ta sisendas endale kergelt huuli kõverdades, et ükskõik kui etteaimamatud ja kurikavalad need venelased ka on, võib ta neist lõpuks ikkagi jagu saada, kui mingi sisemine jõud teda selles toetab.
See polnud küll teema, mida oleks saanud kergesti lahti seletada, kuid lord oli teadlik endas peituvast sisetundest, mis võis paljastada talle teise inimese mõtted, veelgi enam, ka selle, mida teine võib tema eest varjata.
See polnud aisting, mida oleks saanud kasutada iga päev, aga hädaolukorras tuli see palumise peale appi. See teadmine andis talle enesekindluse, mis pakkus suuremat tuge, kui arvukas abivägi kindralile, kes peab lahingut ebavõrdsete jõududega.
Lord lahkus just laevatekilt ja jalutas parajasti mööda koridori oma kajuti poole, kui äkki kostus karjatus.
Hetkeks arvas ta, et see oli eksitus, kuid siis kuulis ta uut karjatust.
Ta vaatas ringi, püüdes mõistatada, kust see tulla võis, kuid taipas samas, et sinna kõrvale jääb kirjutustuba. Seejärel kuulis ta naisterahva häält hüüatamas:
“Minge… ära! Jätke mind… rahule!”
“Seda ma küll ei kavatse teha, kena preili!”
Kui meesterahva hääl oli öelnud kaks viimast sõna, meenus lord Charnockile, et ta oli seda häält kusagil varem kuulnud. Vist eelmisel õhtul söögisaalis.
Talle polnud jäänud märkamata purjus mehe poolt üle saali karjutud lärmakas toost, ja alles siis, kui neiu, kellele see adresseeriti, trepist üles jooksis, taipas lord, et see oli ju krahvinna noor vennatütar.
Mehe peast käis korraks isegi läbi mõte, et äkki peaks midagi tegema, aga kui tütarlaps oli läinud, ütles ta enesele, et parem on teeselda, et ta pole midagi näinud.
Nüüd avas lord Charnock kohe kirjutustoa ukse, mõtlemata ja kaalutlemata, kas ta soovib asjasse sekkuda või mitte.
Juba üksainus pilk ütles talle seal toimuva kohta kõik.
Toetudes seljaga vastu raamaturiiulit, võitles Zelina mehega, kes oli talle eelmisel õhtul toosti hüüdnud ja nüüd teda ilmselgelt suudelda püüdis.
Müra, mida lord Charnock kirjutustoa ukse avamisel tekitas, pani meest pead pöörama ja samal hetkel suutis Zelina ennast vabaks võidelda ning toa teise otsa joosta.
“Palun takistage… teda!” anus tütarlaps lord Charnocki hirmunud häälega
“Palun… ärge… lubage tal… mind puudutada!”
Lord Charnock vaatas meest pilguga, mis oleks pannud isegi temaga samast seisusest inimese hirmust värisema.
“Välja siit!” lausus ta toonil, mis kostus nagu piitsa plaksatus. “Annan teie käitumisest kaptenile teada ja soovitan teid reisi lõpuni kajutisse lukustada!”
Adamson avas suu, et midagi öelda, kuid mõtles siis ringi ja kõndis pead pööramata lord Charnockist mööda.
Alles siis, kui uks selle mehe taga oli sulgunud, lausus Zelina värisedes:
“Tänan teid… tänan teid… mul… tekkis kohutav hirm.”
“Istuge hetkeks,” ütle lord Charnock.
Zelina kuulas sõna, tundes, et muidu langeb ta sõna otseses mõttes põrandale.
Ta istus toolile, nägu lordi poole pööratud, ja mees märkas tema tumenenud silmi ning värisevaid käsi nähes, et tütarlaps on tegelikult väga hirmunud.
Lord Charnock istus neiu kõrval olevale toolile ja küsis:
“Miks teil toatüdrukut kaasas pole? Ega te ometi üksinda ei reisi?”
“Ma… ma olen… üksinda.”
Tüdruk nägi mehe silmades üllatust ja lisas:
“Kõik… korraldati Venemaa… saatkonna poolt… ma arvasin, et võib-olla tädi Kathleen lootis… nagu minagi… et nad saadavad… kellegi, kes on minuga koos.”
Lord Charnock mõtles, et nii toimiksid ka kõik teised inimesed, kuid krahvinna polnud ilmselt vaevaks võtnud vennatütre reisikorralduse kohta isegi lähemalt järele pärida ja oli ilmselt nii kitsi, et ei raatsinud kinni maksta isegi piletit toatüdrukule.
Ta lausus kuuldavalt:
“Olete veel liiga noor, et üksinda reisida.”
Äärepealt oleks ta lisanud:
“… ja liiga nägus,” kuid ta teadis, et see oleks neidu veelgi rohkem hirmutanud.
“Ma olin väga… rumal, et pärast tema eilset käitumist üldse kajutist… väljusin,” lausus Zelina kõhkleva, vaevukuuldava häälega, “aga laekur lubas mulle, et see ei kordu… enam.”
“Kahjuks võib üksinda reisides igal laeval sedasorti asjadega kokku puutuda,” nentis Lord Charnock.
Zelina kõrvus kõlas see noomimisena tema rumaluse pärast. Ta ei osanud midagi vastata ja langetas pea, nagu