style="font-size:15px;"> “Mida te seal tegema hakkate?”
“Selles suhtes jäi ta küllaltki… ebamääraseks… aga ma arvan, et ma… minult oodatakse et… õpetaksin lapsi… inglise keelt rääkima.”
“Kas teile meeldiks seda teha?”
Pärast selgestitajutavat vaikust tundis Zelina, et peab rääkima tõtt ja ta ütles:
“See on… midagi sellist, mida ma pole kunagi… plaaninud teha… aga mu ema ja isa on surnud… ja tädi Kathleen on… minu eestkostja.”
Ta kõneles üpris lihtsalt ja üksikasju polnud vaja enam täpsustada. Lord Charnockile oli täiesti selge, et krahvinna Rothburyl polnud mingit tahtmist olla oma vennatütrele saatjaks, eriti veel siis, kui too nii kauniks osutus.
Lord Charnockil polnud kombeks kuulujutte tähele panna, kui neid oli võimalus kuidagi vältida, kuid krahvinna armuromaanist lord Merrihew’ga, millest klubides räägiti, teadsid ju kõik.
Lord Charnock pidas Harry Merryhew’st lugu, kuid teadis ka, et see mees heidab silma kõikidele kaunitele naistele, kes silmapiirile ilmuvad. Lord Charnock uskus, et just sellepärast oli krahvinnal ka isiklik ja väga pakiline põhjus, miks Zelina nii kiiresti Londonist minema saadeti.
“Kas te olete mõnikord mõelnud Venemaale sõitmisest?” küsis mees.
“See pole olnud maa, mida… papa ja mina… oleksime kunagi soovinud külastada,” vastas Zelina, “aga tädi Kathleen pidas seda sobivaks, kuna minu ristiema oli venelanna ja mul on venepärane eesnimi.”
“Milline see on?”
“Zelina.”
Lord sai aru, et Venemaa, mis asetses Inglismaast kaugemal, kui ükski teine Euroopa riik, oli krahvinnale valiku tegemisel igati sobivaks paigaks.
“Usun, et kui te sealse eluga harjute, leiate selle maa olevat päris huvitava.”
“Ma… loodan seda,” lausus Zelina vaikse häälega. “Sellepärast ma… tahtsingi leida mõnda… raamatut selle kohta.”
Ta heitis pilgu avatud raamaturiiuli poole, justkui selgituseks lord Charnockile, miks ta üldse kirjutustoas viibis.
“Ma ei usu, et siin on midagi huvipakkuvat,” sõnas mees põlglikult, “aga mul on kajutis mõned raamatud. Ma ütlen oma teenrile, et ta tooks need teile. Olen veendunud, et leiate nendest mõndagi huvitavat, kuigi neid on mõnevõrra keerukam lugeda.”
Zelina naeratas ja sealjuures kadus osaliselt ka hirm tema näolt. Lord Charnock märkas, et neiu ei värise nüüd enam nii tugevasti, kui siis, kui ta toolile istus.
“Minu jaoks ei ole lugemine kunagi liiga raske,” ütles ta, “ja ma tõesti tänan teid väga, et te mulle oma raamatuid laenate. Kõige rohkem meeldiks mulle lugeda mõnda poliitikateemalist raamatut.”
Lord Charnock kergitas kulme.
“Poliitikateemalist?” küsis ta.
“Papa rääkis mulle Preisimaa okupatsioonist Poolas ja probleemist Türgiga kolm aastat tagasi. Mõtlesin siis, kuivõrd tark on lord Palmerson ikka olnud.”
“Tõepoolest,” nõustus lord Charnock.
Ta oli äärmiselt üllatunud, et Zelina huvitub sellistest asjadest. Tavaliselt leidsid naised, eriti veel ilusad naised, et poliitika on igav.
Kuid lordil polnud soovi rääkida sellistest asjadest tütarlapsega, kes võib tema sõnu valesti mõista või edasi rääkida, seepärast tõusis ta püsti ja lausus:
“Kui te ennast nüüd paremini tunnete, miss Tiverton, siis saadaksin teid meelsasti kajutisse, ja kuna teil on täna olnud juba ebameeldivaid kogemusi, soovitaksin teil täna seal ka õhtust süüa.”
“Ma kavatsesingi seda teha,” vastas Zelina, “ja kuna nüüd mul on, mida lugeda, ei pea ma kuni Stockholmi jõudmiseni väljas käima.”
“Stockholmi?” küsis lord Charnock.
“Sealt istun ma ümber Vene laevale.”
Ta vaatas mehe poole üles ja küsis:
“Kas teie lahkute juba varem?”
Neid sõnu öeldes mõistis ta, et tema küsimus võib lordile meelde tuletada talle pandud kohustust.
Samas ei suutnud ta taluda mõtet, et kui tulevikus härra Adamsoniga veel mõni ebameeldivus tekib, pole lord Charnocki enam sellel laeval.
Zelina poleks osanud uneski näha ega ette kujutada, et tal tuleb kunagi tegemist teha sellise mehega, nagu härra Adamson ja abi ei saa mitte kelleltki.
Ta mõtles palavikuliselt, et tuleb end kajutisse lukustada ja jääda sinna kuni Vene laevale minekuni.
Siis sähvatas tal peast läbi mõte, et võib-olla on ka sellel laeval samasuguseid mehi, ja kui inglaste asemel on venelased, võib asi olla isegi hullem.
Zelinal polnud aimugi, et tema silmad nii ilmekalt tema mõtteid reetsid, aga võib ka olla, et lord taipas tänu oma läbinägelikkusele, et neiu hirm üha kasvab.
Lord mõtles hetke ja ütles siis:
“Tegelikult lähen ma maha Kopenhaagenis.”
Zelina mõistis, et kui see on tõsi, tuleb tal veel sõita üle Balti mere Stockholmi ja kardetavasti on ka härra Adamson endiselt pardal.
Ta vaikis hetkeks ja sõnas seejärel:
“Mul pole… mingit õigust teilt seda küsida… aga palun, kas te… uuriksite välja, kas see… mees… lahkub laevalt Kopenhaagenis või sõidab… Stockholmi?”
Kuna tal oli nende sõnade juures raske rahulikuks jääda, lisas ta peaaegu palavikuliselt.
“T-te ei arva ometi, et ta… läheb… Sankt-Peterburgi?”
“Ma uurin välja, kuhu ta läheb,” lubas lord Charnock, “ja veendun ka, et see mees korralikult käituks. Ma luban teile, et kapten hoiab väga tõsiselt silma peal nendel meestel, kes suruvad ennast peale kaitsetule naisterahvale, aga te teate sama hästi kui mina, et te ei tohiks reisida üksinda.”
Lord rääkis terava tooniga, sest talle tegi viha, et krahvinna Rothbury pani oma vennatütre nii uskumatult haavatavasse olukorda ja oli tahtnud nüüd teda selle eest vastutama panna.
Zelina kuulis mehe hääles viha ja nägi seda ka tema näos.
“Ma… väga… väga vabandan, et olen teile selliseks nuhtluseks,” ütles ta. “Palun… andke mulle andeks… ja ma püüan enam mitte… teid tüüdata.”
See, kuidas ta rääkis ja asjaolu, et tütarlapse silmades peegeldus jälle hirm, tekitas lord Charnockis tunde, et ta oli käitunud liiga julmalt kellegi väga väikese ja kaitsetuga.
“Ma ütlesin teile, et hoolitsen selle eest,” sõnas ta, “ja ma arvan, et kui te teeksite mulle seda au ja sööksite koos minuga õhtust, siis näeb see ebameeldiv mees väga selgesti, et te olete minu kaitse all. Ma olen
