Never Lose Love
Autori märkus
St. George’i koguduse kirik Hanoveri väljakul ehitati aastal 1716 väljaku ühe esimese asuka, kindral William Stuarti poolt annetatud maale.
St. George’i arhitektiks oli John James ning see ilus ja lihtne, Christopher Wreni palladionistlikku traditsiooni järgiv hoone oli üks viiekümnest kuninganna Anne’i valitsemise ajal parlamendi poolt planeeritud kirikust, mis pidid asendama Londoni suure tulekahju ajal hävinud kirikuid.
Matmiseks kasutati läänepoolset, Mount Streeti ja South Streeti vahelist koguduse kalmistut ning hiljem ehitati kiriku ühele küljele aastal 1730 Sir Richard Grosvenori poolt Grosvenori kabel.
Tänapäeval on kirik üks Mayfairi kauneimaid 18. sajandi ehitisi ning seda torniga lihtsas koloniaalstiilis tellishoonet on kopeeritud loendamatutes Ameerika linnades ja alevikes.
Kabeli saladuslike kinnimüüritud võlvide alla on maetud teadaolevalt leedi Mary Stuart Wellesley Montague, reformaator John Wilkes ja Wellingtoni hertsogi vanemad, Morningtoni krahv ja krahvinna.
Esimene peatükk
1879
“Ema, ema!”
Josina tormas ema voodi juurde ja kummardus tema kohale.
“Ma olen siin, ema,” lausus ta. “Mis on juhtunud? Mis lahti?”
Leedi Margaret Marsh vaatas aeglaselt tütre poole.
“Sa oled siin, kallis,” ütles ta takerduval häälel.
Josina istus voodi äärde.
“Aga… sa oled ju haige, ema!” hüüatas ta. “Miks sa mind varem ei kutsunud?”
“Ma tahtsin sind näha, kallis,“ ütles leedi Margaret, “ja nüüd… nüüd sa tulid, ainult see on tähtis.”
Josina vaatas ema murelike silmadega.
Leedi Margaret oli pärast oma abikaasa surma väga kõhnaks ja kahvatuks muutunud ning Josinale tundus, nagu oleks ema praegu palju väiksem ning hapram, kui ta mäletas.
Ema vaikis ja Josina tõusis voodi eest, võttis kübara peast ning asetas selle toolile. Tütarlaps kandis lihtsat kleiti, mis oli olnud peaaegu vormiriietuseks Firenze kloostrikoolis, kus ta oli veetnud kaks aastat.
Kui ülemõde Josina enda juurde kutsus, oli tüdruk imestunud, mis võis olla juhtunud.
“Sain sinu emalt kirja, Josina,” sõnas ülemõde vaikselt. “ta soovib, et sa otsekohe koju sõidaksid.”
“Otsekohe? Mis on lahti?”
“Ei tea,” vastas ülemõde, “kuid ma tegin korralduse, et õde Benedict sind tunni aja pärast jaama saadaks.”
Paistis, et ülemõde ei soovinud edasistele küsimustele vastata ning Josina tormas riideid pakkima. Ta oleks kloostrist igal juhul õppeaasta lõppedes lahkunud, kuid oli üllatav, et ema oli teda koju kutsunud kolm nädalat varem. Tüdruk ei suutnud ette kujutada, mis võiks lahti olla ning kogu aja, mille ta Firenze ja ema elukohaks oleva pisikese Pavia linnakese vahel sõitvas aeglases rongis õde Benedicti seltsis veetis, mõtles ta sellele ikka ja jälle.
Neiu ei lõpetanud selle üle juurdlemist enne, kui oli majja sisenenud ja itaallannast teenijatüdruk talle teatas, et leedi Margaret on oma magamistoas ja on haige.
Nüüd teadis Josina selgelt, et ema pole mitte lihtsalt haige, vaid tõepoolest väga haige.
See teadmine tundus külma käena ta südant pigistavat ja neiu kaalus paaniliselt, mida ette võtta, olles samal ajal piisavalt mõistlik taipamaks, et ta peab olema rahulik ja vaikne ning ära kuulama, mida emal talle öelda on.
Aknad olid avali ja jahe tuul liigutas kardinaid ning voodikatte rüüse.
End aeglaselt astuma sundides läks Josina voodi juurde.
Ema käsi puhkas linal ja kui tütar seda puudutas, tundus see väga külm. Õigupoolest oli käsi nii külm, et Josina kangestus ning tema silmad olid väga murelikud, kui ta pehmelt lausus: “Ma olen siin, kallis mamma.”
Leedi Margaret avas silmad.
“Laual on tilgad,” sosistas ta, “mis arst jättis. Pane mulle kolm tilka… keele peale.”
Hääl oli väga vaikne ja sõnad katkendlikud.
Josina tegi vaikselt, mis kästud. Väike must pudel tundus pahaendeline, kuid neiu tõmbas pipeti välja ja pigistas õrnalt kolm tilka emale suhu.
Leedi Margaret tõmbas sügavalt hinge ja möödus peaaegu terve minut, enne kui ema uuesti silmad avas ja tugevama häälega ütles: “Ma… mul on parem. Kuula mind nüüd… kallis.”
“Ma kuulan, mamma,” ütles Josina. “Ma ei saa aru, miks sa varem mu järele ei saatnud. Oleksin otsekohe tulnud.”
“Ma teadsin seda, aga… ma tahtsin, et sa lõpetaksid kooli, kuid nüüd… pole enam aega.”
“Ei ole aega?” kordas Josina hingetult.
Leedi Margaret hingas sügavalt sisse ja ütles seejärel: “Ma olen… suremas, mu kallis väike tütar, ja arstid ei saa enam midagi teha, seepärast peame me olema… väga mõistlikud ja mõtlema… sinu tulevikule.”
Josina vaikne hüüatus kõlas kui lapse karjatus ning ta kummardus ettepoole, et ema põske suudelda.
“Ma armastan sind… ma armastan sind, mamma!” ütles ta. “Kuidas sa võid mind maha jätta… kui ma sind väga vajan?”
“Sellepärast ma… muretsengi, kuid sa ju tead, kallis, et ma lähen papa juurde – ja seda soovin ma… üle kõige.”
Josina hoidis keelele kippuvaid sõnu tagasi, sest teadis, et need olid isekad. Sellest saadik, kui ta isa sel rumalal ja mõttetul duellil surma sai, oli Josina teadnud, et ema jaoks oli elu ilma isata võimatu. Leedi Margaret polnud kunagi tugev olnud ja alates lesestumisest paistis ta iga päevaga järjest rohkem kustuvat, nii et seda oli lausa hirmutav vaadata.
Ema oli saatnud Josina kooli tagasi, käskides tal mitte muretseda, kuid nüüd mõtles tüdruk, et tegelikult oli ta juba kojunaasmise kutse peale kohe taibanud, mis selle taga on.
Ta ei öelnud midagi, vaid tõstis ema käe huultele ja suudles seda.
“Kuula mind nüüd väga hoolikalt,” ütles leedi Margaret, “sest mul on kõik plaanitud… ja sa pead lubama, et teed täpselt nii, nagu ma ütlen.”
“Loomulikult, mamma,” vastas Josina, hääl viimaste sõnade ajal murdumas, “aga mida ma… ilma sinuta… peale hakkan?”
Ta proovis end talitseda, sest teadis, et viib ema muidu endast välja.
“Ma… ma olen mõelnud, mida sa teha saaksid, kallis, ja mul on üsna selge lahendus mõttes. Sa pead… minema koju, – ma kirjutasin ja palusin uut Nevondale’i krahvi… sinu eest hoolitseda.”
Josina vaatas ema suuril silmil ja ütles: “Krahvi? Aga, mamma, ta ju keeldub! Mitte keegi suguvõsast pole sinuga sellest ajast saadik, kui sa papaga ära jooksid, suhelnud.”
“Ma tean seda, kallis, aga sa ju tead, et mu mõlemad vennad said sõjaväes olles surma ja
