ja teiste hobuste kujutamisele pühendunud kunstnike loomingust ning diivanid ja toolid olid kaetud punase nahaga.
Josinale meenus ema lugu sellest, kuidas leedi Margaret oli just siin üritanud oma krahvist isale rääkida, et ei taha vürstiga abielluda.
“Oodake nüüd siin, preili,” ütles Hichins, “ja ma lähen räägin parasjagu õhtusöögiks ümber riietuvale krahvile, et te saabusite. See on talle samasugune üllatus nagu ka minule!”
Ta ei oodanud Josina vastust ära, vaid kiirustas eemale, jättes tütarlapse üksi.
Kuna ta viibis ema kodus, tundus Josinale nüüd, justkui oleks ema tema lähedal ja juhataks, mida ta peab ütlema. Ema aitas teda samamoodi, nagu ta oleks seda teinud elavana.
“See saab olema keerulisem, mamma,” ütles Josina oma südames, “sest krahv ei saanud sinu kirja. Aga ma annan selle talle lugeda ning siis võib-olla mõtleb ta minust lahkemini, kui lihtsalt ootamatult sisse sadanud ja kahtlemata koormaks olevast võõrast.”
Ta tõmbas kaasas oleva kirja ettevaatlikult käekotist välja ja seisis, ise kergelt värisedes, seljaga kamina poole.
Kuna oli suvi, ei põlenud kaminas tuli, vaid tulekolle oli täis taimi, mis muutsid selle justkui elavaks värvilaiguks. See pani Josina mõtlema, kui ilusad võisid olla aiad, millest ema oli talle rääkinud. Tüdruk soovis, et ta võiks neid aedu näha ning samuti seda, et näeks ka ülejäänud osa majast, enne kui krahv ta – võib-olla mõne teise sugulase juurde – ära saadab.
Samal ajal lootis Josina palavikuliselt, et krahv ei oleks tema siinviibimise pärast pahane.
Tütarlapsele tundus, nagu oleks ta oodanud väga pikka aega, ent siis läks uks lahti ja krahv astus sisse.
Josina ei teadnud, mida oodata. Ema polnud kauget sugulast, kes oli Nevon Halli pärinud, kunagi näinud, nii et tüdruk teadis ainult seda, et mehe nimi on Rollo ning kui krahv ilmus ja uks tema järel sulgus, oli Josina nii hirmunud, et ei suutnud hetke vältel mehe poole isegi mitte vaadata. Terve ruum tundus neiu ümber ujuvat.
Josina poole tulles ütles mees madala häälega ja nagu tüdrukule tundus, jahedal toonil: “Ma saan aru, et teie olete leedi Margaret Marshi tütar ja et te soovisite mind näha?”
“Jah, teie kõrgus,” ütles Josina, unustamata teha väikest kniksu. “Ma… ma tõin teile selle… selle kirja.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
