ja D’Arcy oli ta silmis, südames ja hinges.
Mehe surmaga ei lõppenud mitte ainult Margareti armastuslugu, vaid ka kogu tema elu. Ta ei suutnud meheta elada ja teades, et ta põeb vähki, oli selge, et tema jaoks pole enam lootust. Tal oli väga vähe aega, et tütre tulevikuplaane teha.
Polnud sugugi üllatav, et Josina – kahe kauni inimese laps – oli ilus. Temas oli külgetõmbavat, erutavat, hingelist ilu, mida öeldakse iseloomulik olevat kreeka jumalannadele. Ta näojooned olid täiuslikud, silmad väga suured ja nahk läbikumav – kuid mitte ainuüksi seda. Josinal oli mingi eriline aura, mõjuväli, mis eristas teda teistest temaealistest tüdrukutest.
Ise polnud ta sellest kuigi teadlik – kuna ema oli nii ilus, polnud Josinal kunagi isegi mitte mõttesse tulnud, et ka tema on sama kaunis.
Kloostrikooli nunnad olid päid vangutanud, mõistatades, mis temast küll tulevikus tuleb ja õde Benedict oli saanud ülemõelt karmid juhtnöörid Josinal reisi vältel korralikult silm peal hoida.
Leedi Margaret oli lebanud ööst öösse ärkvel, kaaludes, kuidas tütar turvaliselt Inglismaale toimetada ning alles lesetanu peale mõeldes sähvatas talle, et kas mitte Josina kaitseingel või ehk tema isa ise talle viimaks appi polnud tulnud.
Margaret teadis täpselt, kuidas abikaasa sõbrad nende kenale tütrele imetlevaid pilke heitsid. Josina polnud seda kunagi tähele pannud, kuid nüüd reisiks ta ju üksinda ja see võiks kujuneda ohtlikuks.
Tõsiasi, et mehed tüdrukut pilkudega saatsid, oligi põhjuseks, miks leedi Margaret veel enne Josina kuueteistkümnendat sünnipäeva ta Firenze kloostrikooli saatis.
See oli eksklusiivne kool, kuna selle patroonideks olid kõik Euroopa aristokraadid, kes soovisid, et nende tütred saaksid hariduse korralikus ja turvalises kohas.
Nii et kui D’Arcy ühel õhtul Monte Carlo kasiinos täismängu võitis ja raha võidurõõmsalt koju tõi, võttis leedi Margaret selle vastu ja sõnas: “See raha on Josina hariduse jaoks ja sina ära seda edaspidi puutu, sest see ei kuulu enam sulle.”
D’Arcy Marsh naeris ja sõnas: “Hästi, mu kullakallis armastatu, kuid kui me peaksime juba homme agulisse kolima, siis ära mind süüdista!” Margaret pani käed mehe kaela ümber ja vastas: “Sa ju tead, et ma talitan õigesti. Josina on ka sinu tütar ja meie peame tema tuleviku eest hoolitsema.”
“Millega ma täiesti nõustun,” ütles D’Arcy, “kuigi selle probleemi lahendamisel on minul vähe valikuvõimalusi.”
Ta suudles oma naist ning nad ei arutanud seda küsimust enam kunagi.
Josinale hariduse kindlustamiseks läkitas leedi Margaret raha juba järgmisel päeval Firenze kloostri ülemõele.
Kõik see toimus aasta enne seda, kui Margaret Josina kloostrisse saatis.
Ema teadis, et Josina pole enam laps ja et mehi eemal hoida oli järjest raskem. Tütar erines teistest samaealistest tütarlastest ning iga mees, kes talle korra pilgu heitis, tegi seda veel kord.
Kloostrisse jõudes Josina nuttis, kuid peagi hakkas ta sealviibimist nautima, sest ema ja isaga koos elades polnud tal kunagi olnud omavanuseid sõpru – olid nad ju alatasa kolinud. Pealegi oli D’Arcy Marsh avastanud, et kuna ta oli õnnemängija, olid mõjukate majade uksed tema jaoks sageli suletud.
Õigupoolest pärines D’Arcy samuti vanast suguvõsast – tema eelkäijad olid olnud viis põlvkonda järjest Huntingdonshire’i mõisnikud, nii et päritolult oli ta härrasmees. Peale Etoni lõpetamist oli ta kaardiväkke astunud, kuna see kuulus tema suguvõsa traditsioonide hulka, Marshile aga tundus seal ahistav ja sõdurielu tüütas teda.
Oma ebatavalised mängurioskused oli ta avastanud üsna juhuslikult ning mängule ei suutnud ta vastu panna.
Kasiinost kasiinosse, Pariisist Rooma, Monte Carlost Viini ja Baden-Badenist Nürnbergi reisides oli ta igal pool teretulnud. Kaardid ootasid teda, tehes elu seiklusrikkaks ja põnevaks, nii et see ei muutunud kunagi monotoonseks. Täpselt nii, nagu tema armastus leedi Margareti vastu elas üle kõik raskused, tagasilöögid ja kriisid, nii rõõmustasid ja kütkestasid teda ka mängurielu tõusud ja mõõnad.
Nende ebakindla eluviisi pärast oli leedi Margaret ainult Josina tulevikule mõeldes kõhklusi tundnud.
Nüüd, vaadates tütre poole, ütles ta jõuetult: “Sul võib Inglismaal… raske olla. Aga kui uus krahv su omaks võtab, siis järgib terve perekond… tema eeskuju.”
“Ja kui nad ka seda ei tee, mamma, kannan ma ise enda eest hoolt,” ütles Josina.
Leedi Margaret hüüatas vaikselt.
“Ei! Sa pead… kas või ühtainust inimest minu perest veenma, et ta sinu vastu lahke oleks, …sinu eest hoolitseks. Sa ei tohi kannatada… minu pattude pärast, see on vale ja ränk.”
Josina naeratas. “Oli see tõesti nii suur patt, ema, põgeneda koos armastatud mehega? Minu arvates oli see väga romantiline ja te olite väga õnnelikud.”
“Väga õnnelik, …ma olin väga, …väga õnnelik,” sosistas leedi Margaret.
Josina kummardus ettepoole, et ema põske suudelda. “Ära muretse millegi pärast, mamma. Ma olen veendunud, et sul on õigus ja et krahv leiab mõne pereliikme, kellele minu kohalolek meeldiks. Ja ma loodan, et ühel ilusal päeval leian ka mina kellegi, nii nagu sina leidsid papa.”
Leedi Margaret naeratas pingutusega. “Ma palun, et see nii läheks… ja ma palvetan ka edaspidi selle eest, kus iganes ma ka… viibin,” ütles ta, sulges silmad ja nõjatus kurnatult tagasi.
Josina suundus otsima itaallannast teenijat, kes ema eest hoolt kandis.
Teenijanna, kes oli liiga vana selleks, et leida mõni tulutoovam töökoht, teatas talle täiesti selgesõnaliselt, et majas polnud praktiliselt mitte midagi süüa ning Josina andis talle vähese reisist üle jäänud raha ja käskis minna toitu ostma. Tüdrukule ei olnud oluline mitte enda kõhutäis, vaid see, et emal oleks midagi süüa.
Seejärel suundus ta uuesti ülakorrusele.
Tagantjärele mõtles Josina, et teadis juba enne ruumi sisenemist, mida ta seal eest leiab.
Leedi Margaret oli püsinud elus just piisavalt kaua selleks, et öelda oma tütrele, mida too tegema peab.
Kui viimane ülesanne oli täidetud, lahkus leedi Margaret, et ühineda mehega, keda ta oli armastanud.
Teine peatükk
Josina vaatas elutoas ringi ja kaalus, kas seal on veel midagi leida, mida ta kindlasti Inglismaale kaasa tahaks võtta.
Ema matused olid olnud eelmisel päeval ning asjad olid korraldatud nii, et Josina pidi veel samal päeval Milanosse minema, et seal Prantsusmaale sõitvale kiirrongile jõuda.
Neidu pani aga muretsema asjaolu, et reisi jaoks ema poolt tallele pandud raha otsides oli ta leidnud ka krahv Nevondale’ile adresseeritud kirja. Ema sõnul oli ta krahvile kirja kirjutanud ning see ilmselt oligi seesama kiri. Kuid seda polnud ära saadetud!
Kirjal seisis aadress ning Josina suundus allkorrusele, et teenijanna käest uurida, miks kiri oli jäänud posti viimata.
“Raha polnud!” ütles itaallanna pahuralt
