vastutama iga Nevondale’i eest – kes see ka poleks.”
“Aga… mamma,” alustas Josina, aga leedi Margaret viipas väga kergelt ja lausus vaikselt: “Luba, ma… räägin.”
“Ma kuulan,” ütles Josina ja surus põse ema käe vastu, mida ta ikka veel enda käte vahel hoidis.
“Niipea, kui ma suren, …ning arst lubas mulle, et tema… korraldab mu matused, pead sa Inglismaale minema.”
Ema tõmbas jällegi sügavalt hinge ja jätkas: “Kahjuks ei saa me palgata saatjat, …aga ma olen pannud kõrvale nii palju… kui peaks minema tarvis… esimese klassi pileti tarvis.”
Josina üritas vastu väita, sest see näis talle asjatu raiskamisena, ent veel enne, kui ta seda teha jõudis, ütles leedi Margaret: “Mulle ei meeldi mõte, et sa pead üksinda reisima, see paneb mind muretsema, ja seepärast, kallis, pead sa tegema täpselt nii, nagu ma… sulle ütlen… ja… kandma minu laulatussõrmust.”
Josina vaatas emale mõistmatult otsa, kuid viimane jätkas: “Sa reisid kui proua Marsh… ja kannad… mu musta rüüd ja lesetanu, mida ma kandsin su isa matustel.”
Seejärel tekkis vaikus, mispeale Josina ütles: “Ma vist saan aru, mamma. Sa pead silmas seda, et minusugune noor tüdruk ei tohiks üksinda reisida.”
“Loomulikult oleks see… vale,” kinnitas leedi Margaret, “sest võõrad mehed… võivad seda asjaolu ära kasutada, aga ma usun, et leserüüs jäetakse sind rahule ja oleks tark tegu, mu kullake, kui sa tõmbaksid ka loori… oma kena näo ette.”
Ema sulges silmad, justnagu oleks kõnelemine olnud suur jõupingutus ning mõne minuti möödudes ütles Josina: “Ma teen täpselt nii, nagu sa ütled, mamma. Nüüd ma mõistan, miks see vajalik on.”
“Sa leiad… raha… minu kotist,” lausus ema vaevaliselt, “ja sa pead kulutama… väga ettevaatlikult, sest meil pole enam midagi… midagi rohkem… alles.”
Josina vaatas ema kohkumusega.
“Mitte midagi, mamma?”
“Mitte midagi! Ma pidin… maksma arstile ja ma andsin talle ka… raha kirstu jaoks. Võib-olla saad sa natuke raha asjade eest, mis jäävad… siia maha. Aga on oluline, et sa lahkuksid otsekohe… pärast minu surma.”
Leedi Margaret muutis hääle pingutusega kindlamaks ja kõvemaks, kui ütles: “Luba mulle, luba kõige nimel, mis on sulle püha, …et sa lähed krahvi juurde!”
“Muidugi… kui see on sinu soov,” nõustus Josina, “kuid oletame, mamma, ainult oletame, et kuna perekond oli sinu peale nii pahane, siis ta… ei võta ka mind vastu?”
“Ta ei… tee niimoodi,” vastas ema kindlalt. “See haavaks perekonna uhkust… jätta sind… nälgima, rentslisse. Ning võib ju olla, …lihtsalt võib olla, et keegi teistest pereliikmetest on pärast kõiki neid aastaid… mulle andestanud.”
Josina ei suutnud hoiduda mõttest, et see on ebatõenäoline.
Tüdruk oli nii tihti kuulnud lugu sellest, kuidas tema ema, neljanda Nevondale’i krahvi tütar, oli teada saanud, et talle korraldatakse abielu vürst Friedrich von Lucenhoffiga. Lucenhoff oli väike vürstiriik Saksamaa ja Austria vahel ning see liit meeldis kuninganna Victoriale, kes oli noore paari kihluse puhuks korraldanud piduliku õhtusöögi.
Nad olid saanud palju kinke: peamiselt seepärast, et krahv Nevondale oli mõjukas mees ning seda mitte ainult õukonnas, krahv oli hästi tuntud ka spordimaailmas, kus tema hobused olid võitnud päris hulganisti klassikalisi võiduajamisi.
Ainult kaheksateistkümneaastase leedi Margareti käest polnud keegi küsinud, kas ta sooviks Friedrichiga abielluda.
Isa oli talle napilt teada andnud, et abielu sõlmitakse ja et tema kihlatu on kroonprints ning et tuleb aeg, mil Margaret hakkab Lucenhoffi valitsema.
Kapten D’Arcy Marshiga kohtus leedi Margaret pärast Friedrichi saabumist Inglismaale, sel ajal, kui nad oma arvukaid sugulasi külastasid.
Devonshire’i krahvi ja krahvinna korraldatud peol viibisid vürst ja Margaret aukülalistena. Õhtusöögist võttis osa umbes kolmkümmend inimest ning pärast seda olid paljud sõbrad tantsima kutsutud. Ballisaal avanes Piccadillylt alla Berkeley väljakuni ulatuvasse aeda ja kui Margaret tantsupartneriga saalist väljus, pillas ta kogemata maha oma pisikese kuldketiga ridiküli, milles olid taskurätik, pool gini teenijatüdrukule jootraha andmiseks ja tilluke kamm.
Neiu hüüatas, kui käekott maha kukkus ning veel enne, kui temaga tantsinud vanem härrasmees end liigutadagi jõudis, tõstis üks noormees selle üles.
Ridiküli mehelt vastu võttes märkas Margaret, et ilma igasuguse kahtluseta oli tegemist kõige kenama mehega, keda ta eales näinud oli ning ta tänas häbelikult.
“Teie teenistuses,” vastas mees, “ja mu ainus lootus on, et avaldaksite oma tänu sellega, et lubate järgmise tantsu mulle.”
Tema sõnade ajal alustas orkester nende taga ballisaalis unistavat valssi.
Leedi Margaret vaatas äraootavalt oma eelmise tantsupartneri poole, kuid see ütles: “Ma nautisin tantsu, aga tänaseks mulle piisab. Minge julgesti, mu kallis, ja lõbutsege, kuni see veel võimalik on!”
Margaret naeratas talle ja pöördus seejärel kena mehe poole, kes tema kõrval kannatamatult ootas.
Noormees juhtis ta trepist üles saali ja ütles siis, mööda poleeritud põrandat liueldes: “Ma mõtlesin palavikuliselt, kuidas küll jõuda nii kaugele, et keegi teid mulle tutvustaks. Ma ei oska öeldagi, kui tänulik ma teie väikesele ridikülile olen!”
Leedi Margaret puhkes naerma.
“Ma mõtlen seda tõsiselt! Kuidas on võimalik, et te olete niivõrd ebamaiselt ilus, ent siiski tõeline, nii et ma võin teid oma käte vahel hoida?”
Need sõnad tõid Margaretile puna palgele. Mehe hääles tajutavad noodid panid ta judisema ning midagi sellist polnud ta kunagi varem tundnud – vürsti juuresolekul kohe kindlasti mitte. Margaret tunnistas endale, et Friedrich tekitas temas pigem natuke hirmu. Vürst oli väga ülespuhutud, ülimalt jäik ja – nagu tüdrukule tundus – temaga oli ka raske vestelda. Kihluse väljakuulutamisest saadik oli Margaret tabanud end mõttelt, et kuidas ta küll suudab abielluda mehega, kes on nii eemalolev, justkui seisnuks ta kõrgel mäetipul. Tüdruku hoidja sõnul olid vürstil külmad silmad ja neiul oli ebameeldiv aimdus, et ta ei hakka end selle mehe seltsis kunagi hästi tundma.
Margaret tantsis ringiratast läbi ruumi ning partner sosistas talle kõrva ekstravagantseid komplimente, mis panid südame kiiremini põksuma. Nad liikusid täiuslikult ühes rütmis ja see tekitas tüdrukus tunde, nagu sulaksid nad üheks kokku.Veel enne tantsu lõppemist juhtis mees ta ballisaalist välja ja nad suundusid alla aeda, mille teerajad olid ääristatud värelevate tulukestega ja kus puude okstelt rippusid paberlaternad.
Noormees juhtis Margareti majast eemale ja nõlvakust alla muruplatsile, kus polnud tulukesi ning läbi puuokste paistis ainult tähtede kuma.
Ta peatus ja seisatas, vaadates Margareti poole ning kui neiu silmad tähevalgusega harjusid, nägi ta mehe nägu üsna selgelt.
“Te võite mind mitte uskuda, aga alates hetkest, mil ma täna õhtul ballisaali astusin
