elu ja nüüd lõpuks leidnud, nüüd ei saa ma teil enam minna lasta!”
Margaret sosistas vaikselt: “Te… te ei mõista, …ma olen… kihlatud ja abiellun vürst Friedrich von Lucenhoffiga.”
“Kui te ka Apollo või Zeusiga kihlatud või abielus oleksite, ka siis armastaksin teid! Mina pole vürst, minu nimi on D’Arcy Marsh ja mind ei pea keegi eriti mõjukaks isikuks,” vastas Margareti kaaslane, peatus, ja jätkas seejärel: “kuid mida te ka ei ütleks, olete teie minu ja mina teie jaoks loodud ning lõpuks ometi oleme me kohtunud. Mida me nüüd edasi teeme?”
Leedi Margaret ei suutnud mehe kuulamist lõpetada, ta tundis end justkui hüpnotiseeritud olevat. Neiu ei suutnud enam mõelda ja kindlasti ei oleks ta suutnud end mehest lahti rebida. Tundus, nagu seisnuks nad juba kaua puude varjus ja siis – justkui oleks see olnud möödapääsmatu, suudles mees teda.
Margaret ei rabelnud, kui mees käed ta pihale pani. Ka tema huuled ootasid mehe omi. Ning mehe embuses olles teadis ta, et just sellest oligi ta alati unistanud, soovinud ja uskunud ühel päeval juhtuvat.
See oli armastus – armastus, millest talle oli räägitud, et abielus polevat see oluline.
“Ma armastan sind ja sina armastad mind, mõistad?” lausus D’Arcy Marsh võidukalt.
Seejärel suundusid nad tagasi ballisaali ja paistis, et keegi polnud neist puudust tundnud.
Tagasi Park Lane’il asuvasse Nevon House’i sõites käis Margareti pea ringi, süda tagus pööraselt ja kogu maailm oli nagu pea peale keeratud.
Järgmisel varahommikul kohtusid nad D’Arcyga uuesti ja käisid Rotten Row’l ratsutamas. Mees tuli läbi ka pärastlõunal, kuna neiu teadis, et isa oli mingil kohtumisel.
Ta võttis mehe vastu pisikeses mugavas salongis, mida krahv kasutas siis, kui nad omavahel olid.
Margaret ootas teda ja kui D’Arcy saabumisest oli teatatud ning uks tema järel sulgunud, seisatas mees hetkeks ja vaatas talle otsa. Seejärel haaras ta Margareti oma käte vahele. Neiu proovis protesteerida, üritas öelda, et see kõik on vale, kuid oli liiga hilja, sest D’Arcy suudles teda hullunult, kirglikult ja ennastunustavalt ning tüdruk tundis, et peale selle mehe pole siin maailmas mitte millelgi enam tähtsust.
See juhtus tolle saatusliku päeva eelõhtul, mil D’Arcy teda lõplikult endaga põgenema veenis.
Margaret leidis, et ta peab isale rääkima oma soovimatusest vürst Friedrichiga abielluda.
Kabinetti minnes Margaret värises – ta oli isa ees alati natuke hirmu tundnud ning alates ema surmast oli krahv võimukam ja käskivam kui iial varem.
Isa istus kirjutades laua taga ning ütles tütre tuppa sisenedes napilt: “Ma olen hõivatud, Margaret.”
“Ma… ma tahan sinuga rääkida, papa,” kogeles tüdruk.
“Pulmakülaliste nimekiri vajab lõpetamist,” ütles krahv ärritunult. “Nii palju sugulasi tahab pulma tulla, et sõpradele jääb vaevalt ruumi!”
“Aga ma tahan öelda, papa, …et ma ei soovi… vürstiga abielluda!”
Hetkeks tundus, et Margareti sõnad ei jõudnud isale kohale, kuid seejärel krahv urises: “Mida sa ütlesid? Mis asja see tähendab? Ei taha vürstiga abielluda? Muidugi abiellud sa temaga!”
“Aga… ma… ma ei… armasta teda, papa.”
Krahv pani sulepea lauale ja küsis: “Armastus? Mis on armastusel sellega pistmist? Friedrich on ju vürst – tema vürstiriik pole küll suur, kuid palee on mugav ja sa hakkad liikuma Euroopa kroonitud peade seltskonnas. Mida enamat sa veel võiksid tahta?”
“Ma soovin olla… armunud, papa.”
“Armastus! Armastus!” kordas krahv vihaselt. “Kas see ongi kõik, millest naised üldse mõtlevad? Armastus tuleb pärast abielu, vähemalt peaks tulema!”
“Aga, …papa, …ma… ma ei taha abielluda!”
Krahv vaatas teda nii, nagu poleks oma tütart kunagi varem näinud.
“Ma oletan, et sa võiksid leida ka midagi paremat kui Friedrich. Kuid see poleks lihtne ning Tema Majesteet on teie abielust vaimustatud! Jah, vaimustatud! Mul pole praegu mõttetusteks aega. Mine ja räägi vanaemaga, kui see sulle muret valmistab, aga ära tüüta mind!”
Krahv haaras uuesti sulepea.
Margaret lahkus ruumist, teades, et oli võimatu isa end mõistma panna.
D’Arcy naeris, kui neiu talle juhtunust rääkis.
“Loomulikult ei saa isa sinust aru,” ütles ta. “See oleks suurepärane partii kõrgemasse seltskonda ja muudaks kõik su sugulased rõõmsaks.”
Noormees naeris veel ja jätkas: “Varsti hakkavad nad kurtma, sest vürstitarina tohid sa enne neid õhtusöögilauda istuda ja lisaks peavad nad sulle reveranssi tegema. Kas seda sa tahadki?”
“Sa ju tead, et ma ei soovi seda!” vastas Margaret.
“Järelikult, mu kullake, pead sa vapper olema. Siia jäädes veetakse sind altari ette ja, sõrmus sõrmes, pole sul enam mingit tagasiteed. Suudaksid sa sellega leppida?”
Mees ei oodanud Margareti vastust ära, vaid suudles teda seni, kuni tuba nende ümber pöörlema hakkas ja mõlemad end taevastes sfäärides tundsid hõljuvat.
Teades, et tal pole valikut, pakkis leedi Margaret esimest korda elus ise oma riidekirstu, korjas kokku ehted ning D’Arcy juhtnööre järgides ka nii palju raha, kui isa kirjutuslaua sahtleist leidis.
“Me saame rikkaks, mu kallis, kõiges peale raha,” ütles D’Arcy Marsh, “ja rahal, nagu sa peagi näed, on üürike väärtus.”
Kõigi oma edasiste abieluaastate jooksul tõdes leedi Margaret, et just nii see täpselt oligi.
D’Arcy rääkis enda kohta alati tõtt. Ta tunnistas Margaretile, et on mängur ning see vastas täielikult tõele: “Ma mängin, sest et see meeldib mulle, sest ma vajan raha ja ka sellepärast, et ühelgi teisel alal pole ma eriti osav.”
Marsh oli saanud kaardiväerügemendi kapteniks ja pälvinud medali selle eest, et oli päästnud oma sõdurid Indias varitsusest. Sellest hoolimata oli ta loobunud sõjaväelaseelust, väites, et see oli olnud liiga kulukas. Ta eelistas olla vaba, et mängida ja elu nautida ning külastas kasiinosid igas riigis, kus neid vähegi leidus.
Armastus leedi Margareti vastu oli aga midagi sellist, mida ta polnud osanud oodata ning sellele ei suutnud ta vastu panna.
Sellist armastust on mehed otsinud aegade algusest saadik, kuid vaid vähestel on õnne olnud seda leida.
Marsh teadis, et ta naine oli öelnud lahti kogu oma eelnevast elust, et koos temaga olla ning nad olid õnnest joobunud. Ei lugenud kõige vähematki, kui asjad allamäge läksid ja ta kaardilauas kaotas, nii et nad olid sunnitud elama odavates ja ebamugavates majutuskohtades – seni, kuni nad koos olid, polnud miski muu tähtis.
Selline elu oleks igale naisele harjumatu olnud, eriti veel aga krahvlikust päritolust tulenevas luksuses ja mõjukuses üles kasvanud leedi Margaretile, kuid kuna naine oli sedavõrd õnnelik,
