endaga Inglismaale kaasa viia. Ülejäänud esemed jääksid itaallannale mahamüümiseks, sest teenijannale palka maksta polnud neiul enam võimalik.
Ema kleite läbi vaadates avastas Josina, et leedi Margaret oli oma suursugused ja kaunid rõivad juba maha müünud.
Ema oli kandnud neid siis, kui ta abikaasa veel elas ja kuna paljud neist olid ostetud siis, kui isal kasiinodes hästi läks, olid need olnud väga kallid.
Josina mõtles tahtmatult, kui palju ema nende eest säärases väikeses linnakeses nagu Pavia küll saanud oli.
Kokkuvõttes tähendas see seda, et Josinale olid jäänud vaid kloostririided ning need olid vastavalt ülemõe eelistustele väga ilmetud ja lihtsad.
Lisaks oli ema garderoobis kaks musta rüüd, mida ema oli alates isa surmast kandnud, ja tüdrukut valdas tunne, et ta näeb nendega inglaste seas väga vilets välja. Ta lootis, kuigi ilmselt asjatult, et krahv oleks suuremeelne ning määraks talle mingi elatisraha.
“Mõtete mõlgutamisest pole suurt kasu,” mõtles Josina, sest teadis, et emale antud lubadust tuleb täita ja ta peab otsekohe Inglismaale minema.
Ta leidis lesekübara, millest leedi Margaret oli rääkinud, ning ka lihtsa musta, keebiga kaetud rüü, mida ema oli isa matustel kandnud.
Tüdruk proovis seda selga ja tundis, kuidas pisarad silmi tikuvad, sest talle meenus, kui õnnelikud ja muretud ta vanemad olid olnud.
Oli väljakannatamatu mõelda, kuivõrd mõttetult oli isa lasknud end duellini viia. Duell toimus ühe teise mänguriga, kellelt ta palju raha oli võitnud. Mees oli halb kaotaja ja peale selle ka väga purjus, ta solvas isa, süüdistades teda pettuses. Josina arvates oleks isast kõige mõistlikum möönda, et vastane on purjus ning lihtsalt minema kõndida, selle asemel aga pidasid nad keskööl maha duelli ning kuul tabas D’Arcy Marshi südamest pisut kõrgemale, tappes ta silmapilkselt.
See oli murdnud ema südame ning sest ajast alates olid nad pidanud elus püsimiseks vaeva nägema. Õnnetuseks oli Marshil enne kohtumist oma tapjaga, kellelt ta üsna suure summa oli võitnud, pikem ebaõnne periood.
Kummalisel kombel oli suurem osa võidetud rahast duelli ümber toimuvas saginas kaduma läinud ning polnud kedagi, kes oleks võinud öelda, kui palju Marsh võitnud oli. Nii sai leedi Margaret summa asemel, millest nad mugavalt mitu kuud ära oleksid elanud, palju vähem raha.
Josina meenutas, kui kiiresti kõik oli juhtunud. Ta ise viibis sel ajal kloostrikoolis, nii et teadis toimunust ainult emalt kuuldu põhjal, kuid Josinale tundus, et nende pere kaitseingel oli nad hüljanud just selsamal saatuslikul momendil, mil ema oli juba haigeks jäänud.
Leedi Margareti raha oli läinud kallile arstiabile ja kallitele, toitvatele söökidele, aga ta oli Josina kohe pärast matuseid tagasi kloostrisse saatnud, nii et tütar ei teadnudki, kui hullud lood kodus tegelikult olid.
Nüüd avastas neiu, et kõik vähegi väärtuslik oli juba müüdud ja itaallannast teenijatüdruku sõnul polnud enam midagi alles.
Kuigi Josina kartis Itaaliast lahkuda, oli siin liiga palju mälestusi emast ja isast ning mõnes mõttes oli ta isegi rõõmus, et lahkub sellest pisikesest räämas majast.
Sama tunnet tundis ta ka Prantsusmaale mõeldes, sest Pariisis viibimist oli nende pere alati nautinud. Minevikus oli olnud aegu, mil Marsh võitis bakaraad mängides ühe öö teise järel ning nad oli elanud – nagu Josina oli öelnud – justkui kuninglik perekond.
Praegu sai tütarlaps väga hästi aru, kui vilets tema pagas välja nägi.
Josina peegelpilt näitas talle võõrast, sügavas leinas naist.
Siiski kavatses ta kindlameelselt ema korraldustele alluda ja Milanost lahkudes teadis neiu, et sellega algas kummaline ja natuke hirmutav seiklus, mis võib-olla, aga võib-olla ka mitte, lõpeb läbikukkumisega.
Alles rongis olles mõistis Josina, kui ettenägelik oli ema olnud, käskides tal kanda kogu nägu katvat loori. Vagunisaatja otsis talle esimese klassi vagunis hea aknaaluse koha, kust tüdruk võis vedurit näha, pani Josina mõlemad kohvrid hoiuruumi ja võttis napi jootraha tänulikult vastu.
“Ema oli taibukas,” mõtles Josina endamisi. “Mina ise poleks elu sees midagi nii fantastilist nagu leseriietes reisimine välja mõelnud.”
Ema laulatussõrmus oli tal sõrmes ning ta kiikas seda korra või paar, mõeldes, kas millalgi saabub ka see päev, mil ta endale mõeldud sõrmust päriselt kanda saab.
Koolis olid kõik tüdrukud armastusest rääkinud.
Paljud aadlisoost tüdrukud teadsid, et nende abielud korraldatakse isade poolt ja olid leppinud tõsiasjaga, et abielluvad mehega sellest hoolimata, kas nad teda armastavad või mitte.
Rong sööstis läbi Prantsusmaa lopsaka roheluse ja Josina vandus endale mõttes, et ei abiellu iialgi, kui ei armasta meest nii palju, kui tema ema isa oli armastanud. Josina oli piisavalt intelligentne ja vastuvõtlik mõistmaks, kuidas nende kahe inimese armastus oli kõik kohad, ükskõik kui vaesed ja allakäinud need ka polnud, kauniteks muutnud. Ema ja isa olid olnud koos niivõrd õnnelikud ja armastus nende ümber sedavõrd valdav, nii et ka Josina ise oli muutunud selle osaks.
“Ühel päeval tahan ka mina midagi sellist leida,” mõtles tüdruk ning palus, et tal oleks piisavalt õnne leidmaks oma unistuste meest.
Teekond oli pikk.
Pariisis oli Josinal vaja ümber istuda ja kui ta viimaks Calais’sse jõudis, pidi ta seal kaks tundi ootama, enne kui saabus aurik, mis ta üle kanali Doverisse viis.
Tänu esimese klassi piletile leiti talle mugav koht kajutis. Meri oli tasane, merehaiguse käes kannatasid ainult mõned inimesed ja lõpuks, pärast kahte ööd rongis, saabus Josina keskpäeval Doverisse.
Ta polnud kunagi varem Inglismaal käinud, kuid ema oli sellest nii palju rääkinud, et Josinale tundus kõik tuttav. Ema oli üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas leida nende perekonna residentsi, Nevon Halli.
Läks vaja kahte ümberistumist, enne kui Josina ainult krahvi poolt kasutatavasse peatusse jõudis. Kuna tüdruk oli enne vagunisaatjaga kokku leppinud, siis rong peatus seal ning Josina astus maha, mõeldes selle peale, et kui ema kiri oleks õigel ajal posti pandud, siis oleks krahv talle võib-olla tõlla vastu saatnud.
Ta uuris vanalt väravavahilt, kes peatuses valvas, kuidas Nevon Halli pääseda, aga mees kratsis pead: “Ma’i tiagi täpselt, provva,” ütles ta. “Sinna on kahe miili jagu maad ja teid põle tõlda ootamas.”
“Mida ma siis teen?” küsis Josina.
“Vahest viskab talunik Giles teid ära,” pakkus valvur viimaks. “Ma küsin järele.”
Mees läks ära ja kui ta lahkunud oli, suundus Josina ooteruumi.
Kuigi see oli väga väike, oli seal mitu mugavat tooli ja laud. Ühel seinal rippus peegel ja kui Josina oma peegelpilti nägi, tuli ta äkki mõttele, et reis oli lõppenud ja lesetanu oligi teda kaitsnud, täpselt nii nagu ema oli planeerinud. Kuid nüüd, jõudnud Nevon Halli, peab ta uuesti endaks saama.
Nobedalt viskas ta loori näo eest tagasi, mässis selle kübarale, millele see oli kinnitatud ja sidus seejärel tagapool sõlme.
See andis Josinale hoopis teistsuguse väljanägemise,
