loa riiki sisenemiseks mulle ja minu abilisele. Me ei tohi kauaks jääda, aga ma olen aru saanud, et kui me juba Nepalis oleme, on võimalik seda aega pikendada.”
“Teie suust kõlab see lihtsamalt, kui ma arvasin,” märkis professor.
“Idamaadega asju ajades pole miski lihtne,” tähendas lord Frome. “Ma peame lihtsalt sammhaaval edasi liikuma. Meil on olemas luba lühiajaliselt Nepalis viibida.”
“Kas nepallased ei tee takistusi ühe oma aarde riigist väljaviimisele?” uuris professor.
“Ma ei usu, et nad selle väärtust tunnevad, ja ma ei pea silmas raha, vaid intellektuaalset tähtsust,” vastas lord Frome. “Ma ei pea teile ütlema, professor, et kui me leiame Lootose käsikirja, nagu meie teiega seda nimetame, saab kogu mõtlev maailm sellest tohutut kasu.”
“Me võime vaid palvetada,” sõnas professor, “et teieni jõudnud info pole väär.”
“Minu sisetunne, mida ma alati kuulan,” sõnas lord Frome, “ütleb, et me leiame otsitava ja toome selle siia tagasi, et te seda uurida saaksite.”
Isa külaline ilmselt tõusis, sest Chandra kuulis, kuidas tool kriipis põrandat. Siis ütles lord Frome:
“Ma lahkun juba täna, aga loodan, et te ühinete minuga võimalikult pea Bairagnias.”
“Kuidas?” uuris professor Wardell.
“Oma palve pakilisuse tõttu võtsin ma endale vabaduse broneerida teile kajut P.& O. auriku Bezwada pardal,” selgitas lord, “mis lahkub Southamptonist järgmisel kolmapäeval. Kui te Bombaysse jõuate, olen mina juba põhja poole edasi läinud, aga ma ootan teid Bairagnias.”
Tekkis vaikus ja Chandra tajus, et lord Frome naeratas, lisades:
“Tean, et te olete palju ratsutanud, professor, ja ma loodan, et te pole seda harrastust Inglismaal elades hooletusse jätnud.”
“Kas te väidate, et me peame Nepali tulles palju ratsutama?” küsis professor.
“Raudtee lõpeb Bairagnias ja pärast seda tuleb liikuda vähemalt kaks päeva üle karmi mägismaa, enne kui maantee, kui seda võib nii uhkelt nimetada, Katmandusse laskub.”
“Hullem see ikka olla ei saa, kui ratsaretk Tiibetisse kümme aastat tagasi,” tähendas professor. “Mõtlen tihti, miks ma kurudes surnuks ei külmunud ega lumetormis ära ei eksinud, sest nende tõttu oli rada peaaegu võimatu leida.”
Lord Frome naeris.
“Üks ettevaatamatu samm ja lendadki kuristikku! Nepal pole nii hull, ehkki seda kutsutakse maailma katuseks.”
“Kui rahustav, milord,” sõnas professor kuivalt.
“Siin on teie laevapilet,” jätkas lord Frome, “ja piisavalt raha reisikulude katteks. Üks mu teenritest tuleb teile Bombaysse vastu ja rongis on teile juba kohad kinni pandud. Ta reisib koos teiega ja hoolitseb teie eest kindlasti hästi.”
“Olen kuulnud, et te olete väga vilunud rändur, milord,” nentis professor.
“Olen küll,” vastas lord Frome teatava karmusega hääles. “Ma teen alati plaanid ette valmis ning kui miski neid ei sega ja mitte midagi ettenägematut ei juhtu, läheb kõik libedalt! Vastasel juhul tahan ma teada, miks!”
“Ma ootan innukalt meie koostööd Nepalis,” lausus professor. “Kuna te olete alati äärmiselt edukas, milord, siis ma loodan, et te ei pea seekord pettuma.”
“Kahtlen selles väga,” ütles lord.
Chandra kuulis, et nad läksid läbi toa. Siis astusid nad koridori ja ta teadis, et isa saadab lord Frome’i välisukse juurde.
Ta mõtles, kas ühineda nendega või mitte, ja otsustas seda siiski mitte teha.
Chandrale tundus, kuigi ta ei teadnud, miks, et lord Frome’i ei huvita temaga kohtumine ega isa eraelu üksikasjad.
Igatahes polnud lord tundnud huvi selle vastu, kas ta ehk segab professori pereelu, soovides vaid oma käskival moel, et professor peaaegu kohe Nepali sõidaks.
Lord Frome’i hääles oli käsutav jäik toon, mis Chandrale sugugi ei meeldinud.
Lord oli kahtlemata harjunud oma tahtmist saama. Ta oli inimene, kes jagas käske ja eeldas, et neid täidetakse.
Seekord tahtis ta kasutada Chandra isa teeneid ja oletas, et professor täidab tema soovi.
Muidugi pidi lord teadma, et professor läheb väga elevile, kuuldes käsikirjast, millest seni polnud midagi teada. Ent Chandra mõtles pahaselt, et mees oleks võinud käituda veidi viisakamalt.
Ta oleks võinud vabandada tülitamise ja vanale mehele tekitatava stressi pärast, mida kiiresti kodust Inglismaalt lahkumine kindlasti põhjustab.
“Ta arvab, et isa jookseb kohe kohale,” ütles Chandra endale.
Kui ta kuulis välisust sulgumas, läks ta pimedast elutoast isa juurde.
Isa kõndis kabineti poole, näol rabatud ilme.
“Isa…” alustas Chandra, aga isa segas vahele:
“Kas sa kuulsid, mida ta ütles, Chandra? Arvasin, et oled kõrvaltoas.”
“Jah, isa, ma kuulasin.”
“Mõtle, Lootose käsikiri! Ma olen sellest kuulnud ja unistanud lapsest saadik. Ma ei arvanud, et seda kunagi näen või enda käes hoian!”
“Sa ei saa kuidagi kindel olla, et sa selle sealt leiad, isa, aga palun räägi mulle sellest. Ma ei mäleta, et sa oleksid seda kunagi maininud.”
Professor istus nahksesse tugitooli, mis oli kulunud ja pleekinud, aga siiski väga mugav.
“Lootose käsikiri,” alustas ta, “nagu seda kutsuvad idamaised käsikirju uurivad teadlased, on arvatavasti ühe Buddha õpilase kirjutatud ajal, mil Buddha ise veel elas. Seal on kirjas Buddha mõtted, mida mujalt ei leia. Kuna see oli tema jüngrite jaoks püha, peideti see varsti pärast Buddha surma ära, et see ei satuks valedesse kätesse.”
“Kuhu?” küsis Chandra.
Isa žestikuleeris elavalt.
“Minu teada viidi seda ühest kloostrist teise, üle mäestike ja jõgede, aga koheldi alati suure austusega. Ometi ei jäänud see kuskile kauaks pidama.”
Chandra teadis oma õpingutest, et see oli tavaline nende puhul, kes kahtlustasid, et neilt võidakse kallihinnaline ese varastada või mis veel hullem, mille vaenlane võib lihtsalt hävitada, kuna ei mõista seda.
“Kas sa tõesti usud, et midagi nii väärtuslikku võis sattuda suvalisse Nepali kloostrisse?”
“Me teame Hodgsoni kogust, kui ootamatult oluliseks on budistide sanskritikeelsed tööd Nepalis osutunud,” selgitas professor. “Pole põhjust arvata, et klooster, mis nüüd enam erilist tähtsust ei oma, ei võinud olla tähtis varem, ja samuti kloostriülem, keda Lootose käsikirja päästjad usaldasid.”
“Muidugi, ma saan aru,” tähendas Chandra, “aga, isa, kas
