palju rohkem, kui välja näitad.”
“Mind see maailm ei huvita ja mul pole selle jaoks kunagi piisavalt raha olnud,” kostis professor. “Sinu emale oleks see noorena meeldinud, ehkki ma ei usu, et ta selleks puudust tundis.”
“Ema ei tundnud sinu seltsis millestki puudust,” sõnas Chandra. “Kui sa oleksid teda kuu peale elama kutsunud, oleks ta seda nautinud ja seal elamise üsna mõnusaks muutnud.”
“See on tõsi,” nõustus professor. “Ehkki me pidime ühel või teisel moel palju ebamugavusi taluma, suutsime me alati elu üle naerda, sest meile meeldis koos olla.”
“Mina olin ka teiega,” tuletas Chandra talle vaikselt meelde.
“Tean, kullake, ja meie meelest olid sa maailma kõige võluvam tütar, ehkki me oleksime tahtnud rohkem lapsi. Aga meil poleks selleks vist raha jätkunud.”
“Mitut last poleks saanud läbi kõrbete Indiasse ning mujale kaugetesse kohtadesse vedada,” lausus Chandra.
Professor ohkas.
“Mul on hea meel, et su ema sai oma viimased eluaastad siin veeta. Ta igatses alati koju.”
“Ta tegi sellest õnneliku paiga,” nentis Chandra. “Ma ootan ikka veel majja astudes tema küsimust: “Kas sina tulid, kullake?””
Chandra nägi, et isa silmad muutusid niiskeks ja ta kahetses, et oli sellest juttu teinud.
Siis küsis isa äkki:
“Kas sa saad minuta hakkama?”
“Ellen on ka siin.”
“Loodetavasti ei lähe mul väga kaua.”
“Mina loodan sama, isa. Ma hakkan sinu järele igatsema, nii et jäta mulle palju tööd.”
“Kuningliku Aasia Ühingu saadetud viimasest käsikirjast on veel palju tegemata,” märkis professor.
“Jah, muidugi,” nõustus Chandra, “ma asungi selle kallale. Aga see pole sama, kui sinuga koos töötamine, isa.”
Professor tõusis.
“Kui tegu oleks ükskõik kelle teisega peale Frome’i,” lausus ta, “sülitaksin ma tagajärgede peale ja ütleksin, et sa pead minuga kaasa tulema, aga Frome on täiesti ettearvamatu. Arvan, et ta vastaks, et otsib siis kellegi teise.”
“Ja see murraks su südame, isa, sa tead seda!” hüüatas Chandra. “Pole hullu, ma olen mõtetes sinuga ja palvetan iga päev, et sa tõesti leiaksid Lootose käsikirja ja tooksid selle koju mulle näha.”
“Siis peaksime peo teise kuuesaja naelaga,” lubas isa, “ja sina saaksid kõike, mida su hing ihaldab. Ma luban!”
Chandra tõusis ning kallistas ja suudles oma isa.
“Sa hoolitsed enda eest, eks, isa?” palus ta. “Mul pole siin nagunii kuigi meeldiv olla, kui Ellen kogu aeg muretseb.”
“Kui Ellen oma tahtmise saaks, istuksin ratastoolis! Invaliidid meeldivad igas vanuses naistele, et nad saaksid nende üle valitseda!”
Chandra naeris. Siis ütles ta:
“Ma lähen nüüd pööningule ja olen kindel, isa, et Ellen on juba seal. Sa tead, et torisemisest hoolimata on ta sinu saavutuste üle väga uhke, nii nagu minagi.”
“Seda ütles ka su ema,” sõnas professor, “ja ma tahaksin väga leida Lootose käsikirja, kas või ainult selleks, et tema oleks selle üle heameelt tundnud.”
“Kui sa selle leiad, isa, siis ma usun, et ema aitas sul seda leida,” ütles Chandra.
Siis läks ta otsustavalt ukse juurde – ehkki isaga on huvitav vestelda, oli tal palju tegemist.
Trepist üles minnes mõtles neiu igatsevalt, et oleks väga tore, kui ta saaks isaga kaasa minna nagu kunagi varem.
Neid reise meenutades tundus talle, et need olid alati täis naeru, isegi kui neid tabas mõni kohutav õnnetus, nagu see, kui üks haruldaste esemete koormaga muul kuristikku kukkus.
See kõik oli olnud seiklus, just nagu siis, kui nad olid mitu päeva väikese purjekaga tuulevaiksel Punasel merel ja joogivesi lõppes otsa.
Chandrale meenus lugematul arvul juhtumeid, kui mõni teine inimene oleks nutma hakanud, aga tema ema suutis alati naeratada.
“Asi võiks hullem olla,” ütles ema ikka. “Me oleme ju elus ja terved ning mast pole meile pähe kukkunud ega krokodill meid ära söönud!”
See oli ema, kes tegi isa olemise täiesti võimatutes paikades mugavaks. See oli ema, kes suutis valmistada mingil moel süüa, kui nad olid väsinud ja pahurad. Ema ümbritses isa alati armastuse auraga, nii et nad olid õnnelikud ka siis, kui nad vaesed olid.
“Ema hoolitses alati isa eest,” mõtles Chandra, “ja pärast tema surma oleme me Elleniga endast parima andnud! Ma ei usu, et isa oleks meieta hakkama saanud.”
Tal oli ebamugav tunne, et see on tõsi. Siis küsis ta endalt, mida ta saab selles osas ette võtta.
Nepali sõitmine teeb isa õnnelikuks ja lahendab mõneks ajaks ka nende rahamured. Pangas polnud mitte sentigi, mille eest igapäevavajadusi katta.
“Jumala õnnistus, et see praegu juhtus,” kinnitas Chandra endale.
Ta võttis väikese kübara peast ja pani selle oma toas toolile.
Jaki jaoks oli veel liiga soe ja ta mõtles sellele, et tema korduvalt pestud ja triigitud kleit nägi üsna niru välja.
Võib-olla oli hea, et ta polnud läinud kabinetti lord Frome’iga rääkima, ehkki oleks tahtnud mehega kohtuda.
Lord oleks võinud arvata, et saab professori odavamalt kätte, sest tema tütar vajab nii ilmselgelt uut kleiti.
Siis ütles Chandra endale, et teeb ülekohut mehele, keda peaks pidama nende heategijaks.
Lord oli ju isa suhtes väga helde olnud ja taibanud, et isa vajab rongisõiduks Indias taskuraha.
See oli igati mõistlik, kinnitas Chandra endale vastumeelselt, ja naeratas, sest teadis, et on lord Frome’i peale pahane ainult sellepärast, et isa ei saanud sellise inimese käest teenet paluda.
“Ta viib isa minu juurest ära ja ma vihkan teda selle eest!” ütles ta oma peegelpildile.
Aga see kõlas nii tõsiselt, et ta muigas.
“Naistevihkaja!” ütles ta valjusti. “Kui ta seda poleks, oleks minu elu võinud teistmoodi minna!”
Teine peatükk
Chandra tuli trepist alla, süles veel mõned tarvilikud asjad, mis ta lisas isa niigi suurele pagasile, mis lebas esiku põrandal.
Tema meelest oli väheste asjadega reisimine hulga lihtsam, aga siis oli ta avastanud, et isa tahab kaasa võtta nii palju kraami, et ta oli isa juba kiusama hakanud, öeldes, et tal on asjade kandmiseks eraldi elevanti tarvis.
Kõik
