palju teada saada.
See oli üks vähestest kohtades Idamaadel, kus ta käinud polnud ja Chandra avastas, et kabineti maast laeni ulatuvates riiulites on hulk raamatuid, kust on võimalik selle riigi kohta palju huvitavat teada saada.
Suur osa neist raamatutest olid muidugi liiga vanad, aga mitmes raamatus kirjutati siiski ka Nepali monarhia ajaloost. Nad said teada, et 1857. aastast alates on võim peaministri käes ja kuningas on ainult riigi sümboolne juht.
Kõik see kõlas väga põnevalt, aga Chandral oli nii palju teha, et ta võis vaid isa raamatutesse pilgu heita ja kuulata õhtuti pärast toimetuste lõpetamist isa jutustusi.
Lahkumispäev lähenes ning Chandra mõtles pidevalt Elleni sõnadele isa tervise kohta. Ehkki vana teenija ei öelnud enam midagi, taipas Chandra, et Elleni arvates ei ela isa seda reisi üle.
Vahel rääkis Chandra pimeduses oma emaga ja küsis nõu.
“Mida teha, ema?” küsis ta. “Sa tead, et isa tahab väga leida Lootose käsikirja ja me vajame raha ning see on tõepoolest jumala kingitus, et lord Frome sellisel hetkel välja ilmus.”
Ta tundis, et ema saab aru, ent ometi Chandra kahtles, kas ta ikka teeb õigesti, kui laseb isal minna.
Ent ta poleks saanud isa kuidagi takistada. Ainult üks inimene oli suutnud isa meelt muuta, kui too oli juba otsuse teinud, ja see oli olnud Chandra ema.
“Ta läheb, isegi kui see ta tapab!” kordas ta endamisi.
Siis mõtles ta, et kui säärane tragöödia peaks tõepoolest juhtuma, tahaks isa just sel moel surra.
Täna seadsid nad Elleniga korda viimased asjad, mida pidasid isale mugavaks äraolemiseks vajalikuks kaasa anda. Tema riided olid pestud ja triigitud ning kui Chandra koorma sülest maha pani, mõtles ta, et sellest peaks küll piisama.
Järgmine päev oli nende viimane päev ja ta tahtis selle isaga veeta. Ülejärgmisel hommikul pidi isa väga varakult Southamptonisse sõitma.
Chandra oli otsustanud isa laevale saata ja tema kajuti võimalikult mugavaks muuta.
“Ma võtan mõned roosid kaasa,” mõtles ta, “need meenutavad talle kodu, kui ta üle tuulise Biskaia lahe sõidab.”
Ta läks läbi esiku kabinetti, kus isa laua taga töötas.
“Mida sa teed, isa?” küsis ta.
“Kordan nepali keelt,” vastas isa.
“On see urdu keelest erinev?” uuris Chandra.
“Newari keel on suguluses tiibeti ja birma keelega,” selgitas professor, “ja see on silbiline keel. Sel pole kirjakeelt, aga see kasutab sanskritti veidi muudetud kujul.”
“Ma vist teadsin seda,” tähendas Chandra. “Aga kas newari keelest on lihtne aru saada?”
“Loodetavasti,” ütles isa. “Sa tead, et ma räägin nii mitut keelt ja murret, et peaksin end mõistetavaks suutma teha küll.”
Chandra nõjatus üle tema õla ja vaatas sõnu, mida isa kirja pani, nähes, et isa tõlgib kõige levinumaid lauseid, mida tal võib vaja minna.
Ta lasi neist paar tükki isal ette lugeda ja kordas järele.
“Meie jaoks pole see väga keeruline, sest me oskame sanskritti,” ütles isa, “aga selles riigis esimest korda viibijatele on see kindlasti äärmiselt raske.”
Chandra ohkas.
“Oh, isa, ma tahaksin nii väga sinuga kaasa tulla! Me saaksime koos paljusid vahvaid asju teha.”
Isa ohkas samuti.
“Tean, mu kallis, aga ma kinnitan sulle, et selline mõte kohutaks lord Frome’i! Olen kindel, et ta valiks siis kellegi teise ja nõuaks oma raha ragasi.”
Chandra tõstis õudust tundes käed.
“Ära mitte räägigi sellest! Terve küla pidutseb, sest meie maksime oma võlad ära! Nad pole aastaid end nii rikkana tundnud!”
“Õnneks ei pidanud ma uut varustust ostma,” sõnas professor, “nii et ma ei pea muretsema selle pärast, et teil Elleniga võiks rahast puudus tulla, kui ma ära olen.”
“Meie muretseme hoopis sinu pärast.”
Chandra pani käe isale õlgadele ja lisas:
“Lõpeta töötamine, isa. Ma tahan, et sa veedaksin homseni iga vaba hetke minuga. Lähme jalutame aias. Ilm on ilus ja soe ning värske õhk teeb sulle head.”
“Väga hea, kullake,” nõustus professor. “Ma panen need raamatud tagasi riiulisse, et leiaksin nad üles, kui järgmine kord neid otsima hakkan.”
“Ma aitan sind,” lubas Chandra.
Ta võttis põrandale tõstetud raamatud sülle ja viis riiulite juurde.
Ta püüdis järjestada neid teoseid, mida isa sagedasti kasutas, selliselt, et nad ei peaks nende otsimise peale aega raiskama.
Aga raamatuid oli palju ja need olid nii erinevate riikide ja teemade kohta, et tavaliselt leidis Chandra selle raamatu, mida kähku oli vaja, kusagilt kättesaamatust kohast.
Chandra pani raamatud korralikult riiulisse ja nägi end ümber pöörates, et isa astub treppredeli peale, et mõned loetud raamatud ülemistele riiulitele asetada.
“Las ma ise panen, isa,” ütles neiu.
Aga isa seisis juba ülemisel astmel ja lükkas raamatuid oma kohale.
Viimast käest pannes pomises isa midagi, mida Chandra ei kuulnud, ja kui ta küsivalt isa poole vaatas, lõi professor kõikuma.
“Isa!” hüüatas Chandra, ent isa kukkus juba.
Professor haaras riiuli servast kinni, ent jalad libisesid alt ja ta vajus redelilt põrandale.
Ta tõmbas Chandra endaga kaasa ja see pehmendas kukkumisest saadud lööki.
“Oh, isa!” hüüatas neiu taas ja nägi, et isa silmad on kinni, ta hingeldab raskelt ja hoiab rinnust kinni.
Ta teadis, mis oli juhtunud ja arsti halb eelaimus oli täide läinud. Isal oli infarkt.
Chandra kergitas isa suurte raskustega paremasse asendisse ja võttis toolilt padja, et isale pea alla sättida.
Siis neiu tõusis, jooksis uksele, avas selle ja hüüdis:
“Ellen! Ellen!”
Tema hääl kajas väikeses majas ja vana teenija tõttas köögist välja.
“Mis on, preili Chandra?”
“Isa sai vist infarkti. Me peame arsti kutsuma!”
“Tagaukse juures on poepoiss,” vastas Ellen. “Ma saadan tema.”
Ta kiirustas minema ja Chandra jooksis tagasi isa juurde.
Ta
