vaatas Chandrat ja lisas:
“Sa ju mäletad, et ma tõin kaasa mõningaid budistlikke teoseid, mis nüüd asuvad India raamatukogus, aga need polnud nii vanad, kui me olime lootnud.”
“Kui ma neid mõni aasta tagasi lugesin, isa, sain aru, et need pole pärit piisavalt varasest ajast, et olla tõeliselt väärtuslikud,” tähendas Chandra. “Vähemalt mitte kollektsionääri jaoks.”
“See oli kümme aastat tagasi, sir,” ei andnud Ellen alla.
“Olgu, Ellen, kümme aastat tagasi!” nõustus professor. “Aga ma olen siiski piisavalt noor, et Nepali minna.”
“Loodetavasti mõtlete sama ka kohale jõudes, sir,” lausus Ellen salvavalt ja lahkus kabinetist, nagu kartes, et võib öelda midagi, mida hiljem kahetseb.
Professor muigas.
“Ellen on mind alati poputanud, täpselt nagu su ema. Sina, mu kallis, oled palju mõistlikum. Sa ju saad aru, et see on elu parim võimalus ja miski ei sunniks mind sellest loobuma.”
“Ma saan aru,” vastas Chandra “ja ma olen ise ka Lootose käsikirja pärast elevil.”
“Sa suudad seda tõlkida,” sõnas professor, “ja võibolla on see lõpuks ometi selline sanskriti teos, mis kaasaegse maailma meeli köidab.”
“See oleks tõesti ime,” lausus Chandra kibedusega.
Ta teadis, kui vähe tunti huvi isa tõlgitud teoste vastu. Tema jaoks olid need täis kauneid ja inspireerivaid mõtteid, mis võiksid innustada neid mõistvaid inimesi püüdlema tähtede poole.
Chandrale olid ta isa tööd, mida peeti sageli “vanadeks tolmunud raamatuteks”, avanud uusi maailmu ja tutvustanud suurvaimude mõtteid.
Chandra seisis isa kõrval ja isa võttis tema käe pihku.
“Sa oled olnud pärast ema surma mulle hea tütar, Chandra,” ütles isa. “Ma tunnen temast iga päev puudust, aga mul oled sina ja sellest on palju abi.”
“Mul on hea meel, isa,” vastas Chandra, “ja Elleni sõnadest hoolimata pead sa sellele reisile minema. Sa oleksid nagu Kuldvillakut otsiv Iason ja isegi kui sa käsikirja ei leia, on selle otsimine väga põnev.”
Isa noogutas ja Chandra meelest oli tema pilgus sära ning ta tundus noorem.
“Vanas eas on lootus peamine,” mõtles Chandra endamisi. “Tegelikult on see nii igas vanuses. See on palju parem toonik kui ükskõik milline apteegiravim.”
Ta pigistas isa kätt ja ütles:
“Ma lähen nüüd pööningule, isa, ja otsin välja kõik need riided, mis me emaga ära pakkisime, kui te Sikkimist tagasi tulite. Panime nende juurde hulgaliselt koitõrjepalle, nii et need peaksid olema täiesti korras. Ja juurde pole sa võtnud, nii et need peaksid sulle selga mahtuma.”
Isa naeris ja patsutas kõhtu.
“Jah, mu kõht on endiselt lame ja hobusel pole raske mind mäest üles kanda.”
“Ma tahan, et sa peaksid iga päeva kohta päevikut,” jätkas Chandra, “et ma saaksin seda lugeda, kui sa koju tuled ja tunda, nagu oleksin sinuga koos reisinud.”
“See rännak ei sobi naisele,” ütles tema isa, pooleldi siiski nagu lootes, et tütar saaks temaga kaasa tulla.
“Sa ei öelnud seda siis, kui ema sinuga Sikkimisse kaasa tuli,” märkis Chandra. “Ja ära unusta, isa, et ma käisin sinuga Indias, kui seal oli väga kuum suvi.”
“Jah,” vastas isa, “sa olid juba lapsena väga tubli rändur.”
Chandra seisatas uksel.
“Pole vist mõtet lord Frome’ilt küsida, kas ma saaksin kaasa tulla,” lausus ta vaikselt. “Sinusugusel tähtsal mehel peaks ju abiline olema ja ma võin olla kas või sinu toapoiss.”
Professor naeris.
“Ma olen terve elu toapoisita hakkama saanud, aga abilisena võtaksin ma su küll kaasa! Aga just Frome’ilt pole tõesti mõtet luba küsida.”
“Miks nii?”
“Sest ta on teada-tuntud naistevihkaja,” vastas professor. “Olen kuulnud igasuguseid lugusid. Räägitakse, et ta hakkas maailmas ringi rändama nimelt õnnetu armastuse pärast.”
Chandra astus tagasi kabinetti.
“Kui põnev!” ütles ta. “Kas sa tead, kes see naine oli?”
“Pole aimugi,” sõnas professor. “Tean vaid, et Frome on tõeline mees. Uhke, järsk ja vaevub harva kedagi meelitama, kõige vähem naisi.”
“Kui kaua sa teda tunned, isa?”
“Oh, mitu aastat,” vastas professor, “ja meie teed on mitmel korral ristunud. Mäletan, et kohtusime temaga Indias, kui su ema minuga kaasas oli. Frome ei meeldinud talle.”
Chandra istus isa vastu.
“Miks ta emale ei meeldinud?”
“Ema pidas teda liiga jõuliseks, agressiivseks noormeheks, kes ta tol ajal kindlasti ka oli.”
“Ja nüüd?”
“Enam pole agressiivsuseks vajadust, aga jõulisus on tal kaasa sündinud.”
Nüüd oli Chandra kord naerda.
“Sa kirjeldad teda väga ilukõneliselt, isa. Jätka!”
“Ma ei tea, mida muud öelda,” tähendas isa. “Ta sai tiitli üsna noorena, aga ei kasuta seda. Ta eelistab end Damon Frome’iks kutsuda, kui ta just ei taha oma tahtmise saamiseks lorditiitlile rõhuda. Arvan, et Nepali pääsemiseks ta just seda tegigi.”
“Aga miks ta just sanskriti keeltest huvitatud on?”
Professor kehitas õlgu.
“Pole aimugi! Noore mehe jaoks on see tõesti kummaline huvi, aga ta on kahtlemata leidnud aja jooksul mitu vägagi väärtuslikku käsikirja, enamasti Tiibetist ja nagu sa tead, on ta neist päris suure hulga mulle tõlkimiseks saatnud.”
“Mida ta nendega siis teeb, kui need on tõlgitud?”
“Annab trükki ja mina saan müügitulust teatava osa. Kahjuks pole nende läbimüük kuigi märkimisväärne.”
“Ta tundub olevat üsna salapärane inimene,” nentis Chandra. “Kui vana ta on, isa?”
Professor kehitas õlgu.
“Kolmkümmend kolm või neli. Ma tõesti ei tea,” vastas ta. “Ta on üks selliseid inimesi, kelle vanust on raske määrata. Arvan, et ta on noor, sest ta oli alles poisike, kui me esimest korda kohtusime.”
“Aga ta on rikas!”
“Väga rikas. Enamik temavanuseid mehi lõbutsevad Londonis, olles Marlborough House Set’i liikmed, võistlevad Newmarketis, üritavad võita derbit, lasevad
