sa olid siis palju… noorem.”
“Ma pole veel vanadusest nõder,” vastas professor teravalt, “ja ma ei näe põhjust, miks ma sinu arust ei peaks suutma läbi teha rännakut, mida olen varem mitu korda teinud.”
Chandra oleks tahtnud öelda: “Sest sa oled palju vanem”, aga ta hammustas keelde.
Ta nägi isa näost, et too oli haaratud avastusretke ideest ja polnud mõtet teda sellest loobuma keelitada. Kõige mõistlikum oleks isa aidata ja hoolitseda selle eest, et kõik sujuks võimalikult mugavalt.
Chandra astus isa juurde ja suudles teda laubale.
“See on väga põnev, isa,” sõnas ta, “ja ma tahaksin sinuga kaasa tulla.”
“Mina soovin sama, kullake,” vastas isa, “ja ma hakkan sinust puudust tundma.”
Chandra teadis, et see on tõsi.
Isa tunneks tema puudust mitte ainult sellepärast, et tütar saaks tema eest isiklikult hoolitseda, aga ka sellepärast, et ta lootis koos töötades Chandra peale.
“Olen kindel, et sa saad minuta hästi hakkama,” ütles Chandra valjusti, et isasse enesekindlust süstida. “Üks probleem siiski on… Millest ma elan, kui sa ära oled?”
Ta peaaegu ootas, et isa vastab, et teda sarnased pisiasjad ei huvita, ent professor sõnas:
“Sa ilmselt ei kuulnud, mida lord Frome mulle ütles pärast kabinetist lahkumist.”
“Mida siis, isa?”
“Ta ütles: “Ma unustasin mainida, professor, et loomulikult ma tasun teie teenete eest. Siin on tšekk kuuesajale naelale ja ülejäänud kuussada saate siis, kui pöördute koju käsikirja uurima.””
Chandra ahmis õhku.
“Tuhat kakssada naela, isa! Ma ei suuda seda uskuda!”
“See tundub olevat suur summa,” tähendas isa. “Aga meil on kulusid ja me ei tea ka, kui kaua mul käsikirja tõlkimine aega võtab.”
Sel hetkel oli Chandra valmis sellele mitte mõtlema.
Oluline oli see, et ta saab ära maksta külas kogunenud suured arved ning tema ja Ellen elavad isa äraolekul nälga nägemata.
Kuna ta oli sellega nii rahul, heitis ta käed isale kaela, suudles teda erutatult ja hüüatas:
“Kui vahva, isa! Tõepoolest! Ma mõtlesin just külast tulles, kuidas sulle öelda, et härra Dart palus meil tasuda kas või osa kaua maksmata arvest.”
“Nüüd võid kõik ära maksta!” sõnas professor. “Ja kõigile teistele ka, kellele me midagi võlgneme.”
“Me oleme palju võlgu,” naeratas Chandra, teades, kui hajameelne isa neis asjus on. “Aga kõik saab nüüd korda. Oh, isa, ma pean sellest Ellenile rääkima!”
Ta jooksis seda öeldes väiksesse kööki, kus Ellen, tema ema teenija, kes nüüd Chandra ja professori eest hoolitses, teed tegi.
Ellen valmistas parasjagu imeõhukesi kurgivõileibu, mis olid isa lemmikud, ja Chandra mõistis tema mureliku ilme järgi, et vana teenija muretseb nagu ikka majapidamisasjade pärast.
“Ellen, mis sa arvad?” hüüdis Chandra kööki astudes.
“Millest, preili Chandra?” küsis Ellen pilku tõstes. “Ma arvan, et te jäite teejoomisele hiljaks, vaat mis. Ja meil on külaline.”
“Külaline läks minema, Ellen,” vasta Chandra. “Ja pane nüüd tähele, sest sa ei usu oma kõrvu, aga ta jättis maha tšeki kuuesajale naelale!”
“Preili Chandra, mulle ei meeldi säärased naljad. Raha, kui seda pole, pole naljaasi.”
“Ma ei teegi nalja, aga ma naeran, sest see on tõsi, Ellen! Lord Frome, kes oligi isa külaline, andis isale tšeki kuuesajale naelale, et isa temaga Nepali sõidaks!”
Ellen pani leivanoa käest ja põrnitses Chandrat, nagu oleks viimane hulluks läinud. Siis ta ütles:
“Nepali? See on võimatu, preili Chandra, te teate seda isegi!”
“Ei, see on tõsi, Ellen. Isa nõustus. Ta igatseb sinna. Mis sa arvad, kas see on tema jaoks liigne pingutus?”
“Mitte ainult seda, preili Chandra, vaid see tapab ta – vaat mis!”
Chandra ei vastanud ja Ellen jätkas:
“Teie ema ütles mulle tihti, et need pikad reisid kaugetesse kohtadesse saavad talle saatuslikuks. Ja kuidas ta saab oma arust sellises vanuses minna ringi seiklema?”
Chandra oli rabatud.
“Ma arvasin ka, et see on tema jaoks liig, Ellen, aga ta on nii elevil ja otsustanud minna. Ja mõtle ise – me saame kõik võlad ära maksta! Härra Dart küsis tänagi, kas me saame osa võlga tasuda. Ma lubasin isaga rääkida, aga teadsin, et erilist lootust pole.”
“Raha pole veel kõik, preili Chandra!” turtsatas Ellen vihaselt leiba lõigates. “Teie isa on haige, ehkki ta seda ei tunnista.”
Chandra istus laua taha.
“Kui ta ei lähe, peame raha lord Frome’ile tagasi andma. Millest me siis elame?”
“Ma ei tea, preili Chandra,” ütles Ellen. “Tean vaid, et teie isa pole mägedes ronimiseks ja muuks sarnaseks piisavalt terve ning teie ema rääkis ikka, et need palavikud, mis teda nõrgestasid, ei teinud ta südamele midagi head.”
“Sa hirmutad mind, Ellen.”
“Keegi peab siin majas kainelt mõtlema,” tähendas teenija.
Ta pani kurgivõileivad taldrikule ning võttis kandiku, kuhu oli sättinud pitsäärega liniku ja ilusa portselanserviisi.
Ema eluajal kasutusel olnud hõbelusikad olid ammu maha müüdud.
Ellen valmistas isale teed alati täpselt samamoodi nagu ema eluajal.
Chandra arutles sageli, kas isa üldse märkas, kui peenelt kõik serveeritud oli ja kas ta oleks muretsenud, kui midagi oleks teisiti olnud.
Ellen läks kandikuga mööda koridori ees ja Chandra tema kannul.
Alles esikusse jõudes ruttas ta ette, et avada Ellenile kabineti uks.
Isa istus nahkses tugitooli, kuhu ta Chandrast oli jäänud, ja tema huulil oli naeratus, mis ütles neiule, et isal on hea meel.
“Teie tee, sir,” sõnas Ellen, pannes kandiku professori kõrvale lauale.
“Tänan, Ellen. Preili Chandra ilmselt rääkis teile põnevaid uudiseid?”
“See kõlab tõesti põnevalt, sir,” vastas Ellen, “aga kas te olete mõelnud, millist pingutust see teilt nõuab?”
“Ma olen mõelnud, et see saab olema üks mu elu põnevamaid rännakuid,” tähendas professor rahulolevalt.
“Mul
