küsis kuningas sarkastiliselt.
“Briti laevastik on suurim ja kõige paremini varustatud kogu maailmas,” vastas välisminister. “Ja ma olen üsna kindel, et britid sekkuvad, kui Venemaa tõesti Konstantinoopoli peale läheb.”
Kuningas pidi tunnistama, et see on väga tõenäoline.
Kuna kuningas vaikis, võttis lordkantsler esimest korda sõna: “Ma mõistan, söör, et see kõik tuleb teile šokina, kuid me kõik teame, ma olen kindel, et teab ka parlament, et see on ainus lahendus ja kaitse, mis meil Vene invasiooni vastu on.”
Selle peale ei osanud kuningas midagi vastata.
Ta teadis, et nii suur riik nagu Venemaa purustaks nende tibatillukese sõjaväe esimesel kohtumisel.
Liiga hilja avastas ta, et oleks pidanud hakkama kohe oma valitsusaja alguses mõtlema kaitsejõudude tugevdamisele.
Relvastusse tulnuks investeerida palju rohkem.
Kuigi vaevalt et seegi erilist efekti oleks andnud, kahtles Alexius.
Iga rakk kuninga kehas seisis vastu enda sidumisele mingi ülbe inglannaga.
Naine oleks ilmselt vägagi teadlik sellest, millise teene ta mehele tema riiki päästes osutab.
Kuna see mõte mitte ainult ei häirinud kuningat, vaid tekitas temas lausa vastikust, lükkas ta tooli lauast eemale.
Ta kõndis üle ruumi ühe akna juurde ja vaatas välja.
Palee asus kõrgel linna kohal.
Ta nägi kirikute torne ja parlamendihoone kuplit.
Läbi puude paistis natuke peateed, kus liikusid hobuvankrid.
Kaugemal paistsid siiani lumega kaetud mäetipud.
Päike sillerdas majade punastel katusekividel ja jõel, mis jagas linna kaheks ja voolas alla viljakasse orgu, kus talupojad põldu harisid.
Kõik oli kaunis ja rahulik.
See oli tema maa ning ta valitses selle üle ja kuigi ta seda kunagi välja ei öelnud, oli Alexius selle kõige üle uhke.
Siin polnud toimunud revolutsioone nagu teistes Balkanimaades.
Troon oli juba viis põlve rahulikult isalt pojale üle läinud.
Kuningas oli alati mõelnud, et ühel päeval astub sellele kohale tema poeg.
Milleks talle inglannast abikaasa?
Kuidas suudab ta taluda abikaasat, kes ajab ta haigutama?
See naine piiraks kindlasti kõiki rõõme, mida kuningas paleesse naasmisest saadik oli nautinud.
Kuigi kuningas seisis teiste poole seljaga, oli ta kindel, et riigimehed silmitsevad üksteist tähendusrikkalt.
Nad mõtlesid tema venelannast armukese ärasaatmisele.
Nende seisukoht oli, et mida varem see toimub, seda parem.
Kuningas muidugi teadis, et nad olid alati hukka mõistnud tema suhte võõramaalasega, ükskõik kas venelase või kellegi teisega. Kuid nüüd, kui oht ähvardas just Venemaa poolt, pidi Natasha ilmtingimata lahkuma.
“Olgu ma neetud, kui lasen neil end selleks sundida!” pomises kuningas endamisi.
Kuid ta tundis juba, kuidas kuninganna Victoria käsi ta poole sirutub.
Ta oli juba püütud ämblikuvõrku nagu abitu kärbes ning põgenemisteed ei olnud.
See oli väga täpne metafoor.
“Põgenemisteed ei ole,” kordas ta endale.
Ta muljuti kahe suure jõu vahele, paremalt surus peale Venemaa ja vasakult Inglismaa.
Mõte sellest, kui vähe ta selle kõige suhtes ette võtta saab, muutis Alexiuse tulivihaseks.
Kuningas kõndis tagasi laua juurde.
Riigimehed tõusid püsti ja kuningas vaatas välisministrile otsa.
“Olgu nii,” ütles ta. “Te ei jäta mulle valikut, saatke oma saadik kuninganna Victoria juurde.”
Ta ei jäänud vastust ootama, vaid kõndis ruumist välja.
Kuigi ta mõistis, et see oli lapsik, lajatas kuningas ukse enda järel pauguga kinni.
Tema Majesteet kuninganna Victoria võttis härra Benjamin Disraeli rõõmuga vastu.
Mees meeldis talle.
Seda sai võrrelda ainult kuninganna sümpaatiaga lord Melbourni vastu tol ajal, kui naine alles troonile tuli.
Härra Disraeli meelitas teda.
Mees tõi talle lilli ning tegi komplimente nagu ei ükski varasem peaminister.
Lossiakendest sissetungivas hommikuvalguses nägi härra Disraeli välja veel parem kui tavaliselt.
Kui peaminister kuninganna käe suu juurde tõstis, naeratas viimane peaaegu plikalikult.
Peaminister oli kaasa toonud Derby krahvi, kes pidas välisministri ametit ja Crabrooki vikondi, kes oli sõjaminister.
Kuninganna istus ja härrased jäid tema ette seisma.
“Teie Majesteet, me tulime, nagu tavaliselt, paluma teie abi ja tarka nõu seoses ühe keerulise olukorraga, millele Teie Majesteedi tähelepanu on juba kord juhitud,” ütles peaminister.
“Sellisel juhul olen ma kindel, et see on seotud Venemaaga!” vastas kuninganna.
Härra Disraeli naeratas ja ütles: “Kas Teie Majesteet on kunagi eksinud? Kes teine teaks nii palju praegu Euroopat ähvardavast ohust?”
“Mis siis nüüd on juhtunud?” küsis kuninganna.
“Nagu Teie Majesteet teab, on meie agendid juba pikka aega informeerinud meid Venemaa ambitsioonidest Türgi Euroopa-alade ja Balkanimaade allutamise osas. Nad soovivad saada sama tugevaks jõuks kui Saksamaa ja muidugi ka Britannia.”
“On teil mingeid tõsiseltvõetavaid ideid selle kohta, kuidas me neid peatada saaksime?” küsis kuninganna.
“Me jälgime kõike toimuvat väga pingsalt,” vastas härra Disraeli. “Täna saime Tema Majesteedilt Vultarnia kuningalt Alexiuselt väga rõõmustava palve.”
“Millise?” uuris kuninganna.
“Ta palub Teie Majesteedil teie tarkuses ja Vultarnia ebakindlat olukorda arvestades leida talle inglannast pruut.”
Kuninganna noogutas.
“Ma mõistan kuninga motiive. Ma usun, et meil on olemas kuninglikust soost printsess, kes on valmis selle raske ülesande oma õlule võtma.”
Keegi ei vastanud.
Kolm riigimeest mõtlesid ilmselt, et pole põhjust kuningannale
