kõik teised laeval viibinud inimesed hukkusid.
Selle, mis laevast pärast tormi alles jäi, peksid lained vastu kaljusid puruks.
Briti saatkond Cetinjes, Montenegro pealinnas, saatis Pythia Inglismaale tagasi.
Teekond oli pikk, kuid viimaks leidis neiu Windsor Parkist oma tädi.
Printsess Aileen võttis Pythia avasüli vastu ja nuttis õe traagilise surma pärast.
Aileenil ja Erinal oli niigi raske väikesest elatusrahast ots otsaga kokku tulla, kuid loomulikult oli printsess Aileen valmis jagama orvuks jäänud õetütrega kõike, mis tal oli.
Ta oli oma õde väga armastanud ega suutnud õieti uskuda, et ei näe teda enam kunagi ega saa õe reisidest jutustavaid kirju, mida too varem tihti saatnud oli.
“Ema rääkis sinust tihti, tädi Aileen,” ütles Pythia. “Ja on väga tore tutvuda nõoga, kes on minust ainult natuke vanem.”
Printsess Aileen rõõmustas, et tüdrukud nii kiiresti headeks sõpradeks said.
Kuid öösiti muretses ta neidude tuleviku pärast.
Tema enda tervis polnud enam sugugi hea.
Viimasel paaril talvel oli ta kannatanud selja ja jalgade artriidi käes.
Ilmad olid olnud väga külmad ning neil polnud raha, et osta piisavalt küttematerjali.
Maja oli külm ja niiske, kuid printsess Aileen ei julgenud kurta.
“Hea, et mul on katus pea kohal,” oli ta endale kinnitanud.
Kuid ta mäletas veel külluslikke aegu Seriphosel koos prints Lucianiga.
Tundes end nii abitult, oli tal raske nuttu tagasi hoida.
Ta mõtles tihti, et kuninganna Victoriast oli ebasõbralik ignoreerida mitte ainult teda ennast, millest polnudki eriti lugu, vaid ka Erinat.
Erinat polnud kordagi kutsutud ühelegi Windsori lossi peole.
Nüüd oli siin veel juba kaheksateistkümneaastane Pythia.
Ta oli nii kena, et tänaval jäid inimesed seisma, et teda imetleda.
Äkki peatus majakese ees kahe valge hobusega tõld.
Üks džentelmen andis printsess Aileenile kirja.
See oli kuninganna Victorialt, kes palus printsessil ennast tähtsais asjus viivitamatult külastada.
Printsess ei suutnud kujutleda, mis võis olla juhtunud.
Ta peast käis läbi mõte, et ehk oli Seriphose rahvas pärast kõiki neid aastaid palunud tal tagasi minna.
See on väga ebatõenäoline, kinnitas ta endale.
Hobused ootasid.
Kuna Erina polnud läheduses, aitas Pythia tädil riietuda tema parimasse kleiti, mis oli juba aastaid käigus olnud.
Printsess Aileen pani pähe oma kõige korralikuma kübara, mis polnud küll enam kuigi elegantne.
“Sa oled vist väga elevil, tädi, et saad Windsori lossi minna!” ütles Pythia. “Jäta siis meelde kõik, mida näed ja inimesed, keda kohtad, et saaksid meile pärast jutustada.”
“Teen seda kindlasti,” nõustus printsess. “Kuid ma ei suuda ette kujutada, miks Tema Majesteet mind näha soovib.”
Tädi hääl oli nii murelik, et Pythia mõistis, kui närvis ta on.
“Ära karda, tädi Aileen,” rahustas Pythia. “Kui inimesed rääkisid meile kellestki suursugusest, kuningast või pealikust, keda nad kartsid, ütles isa alati: “Ka tema on inimene ning ka tema veritseb, kui teda torgata”.”
Printsess püüdis naerda, kuid see ei tulnud tal välja.
Pythia teadis, et tädi väriseb tõlda ronides.
Ta ootas, kuni hobused silmist kadusid ja läks siis nõbu otsima.
Ta teadis, et Erina on kusagil õues ja tegeleb mõne maaliga, mida loodab müüa.
“Kui su tervis paraneb, siis lähen Windsori kunstipoodi ja palun neil mu maalid müüki võtta, ema,” oli ta printsess Aileenile öelnud.
Printsess oli kohkunud.
“Sa ei või seda teha, kullake! Mõtle, kui kuninganna sellest kuuleb!”
“Kui kuninganna ei anna meile piisavalt raha, peame ise juurde teenima!” oli Erina kindlalt vastanud. “Ma olen vaesusest tüdinud, ma ei saa kunagi uusi kleite ega kübaraid, mis ei meenuta lagunenud linnupesi.”
Printsess oli selle peale naernud, kuid tema pilgust paistis valu.
Windsori lossi poole sõites tuli talle see vestlus meelde.
Printsess mõtles, kas ta leiab julgust kuningannalt tüdrukute jaoks natuke raha juurde küsida.
Kuninganna ehk ei teagi, et ka Pythia nende väikeses õlgkatusega majakeses elab.
Printsess polnud näinud mõtet Tema Majesteedi teavitamises ega ühegi lossiametnikuga rääkimises.
Ta kahtles, kas saaks seeläbi pennigi oma närusele elatusrahale lisa.
Pythia otsis puude vahelt pilguga Erinat, kuid ei näinud nõbu ja läks tagasi majja.
“Huvitav, kuhu ta läks?” mõtiskles Pythia endamisi.
Ta läks kööki, et otsida midagi erilisema õhtusöögi valmistamiseks.
Sahver oli peaaegu tühi.
Ta lootis, et saab valmistada hautist sellest, mis oli järel jänesest, kelle üks poiss eelmisel päeval püünisest oli leidnud.
Pythia oli andnud poisile jänese eest paar penni ning viimane oli läinud tagasi metsa uut püüdma.
Pythia oli üsna kindel, et kuninganna metsaülemad poleks sellega sugugi rahul.
Kuid oleks olnud rumal poiss ära saata ja söömata jääda.
Ta hakkas hautist valmistama, lisades sinna nende väikesest aiast pärit köögivilju.
Pythia ja Erina harisid aeda ise, kuid tihti ei jätkunud neil raha vajalike seemnete ja taimede jaoks.
Süüa tehes mõtles Pythia kõigile maitsvatele ja eriskummalistele roogadele, mida ta vanematega erinevates Balkani riikides söönud oli.
Rumeenias olid nad isegi karuliha söönud.
Ka mägikitse olid rumeenlased osanud hästi valmistada.
“Praegu kuluks üks mägikits ära küll!” mõtles Pythia.
Üht potti küürides kuulis Pythia tõlda maja ees peatumas ning mõistis, et tädi on lossist tagasi jõudnud.
Ta
