oli lahkunud, võttis Tema Majesteet kirjutuslaua sahtlist oma sugupuu tabeli.
Ta uuris seda tähelepanelikult.
Kuninganna lootis ikka veel leida sobivamat naist võluvale ja kindlasti intelligentsele Vultarnia kuningale.
Ta kontrollis iga nime ja uuris ka suguvõsa raamatuid, püüdes leida mõnda kahe silma vahele jäänud sugulast.
Kuid tulutult.
Ainus sobiv printsess oli Erina, kes arvepidamise järgi oli küll alles üheksateistkümneaastane.
Kui Briti lipust pidi saama Vultarnia iseseisvuse sümbol, sai seda lehvitada ainult Erina.
Kuninganna pani sugupuu tabeli sahtlisse tagasi.
Ta kirus end jälle, et polnud printsess Aileeni ja tema tütre käekäigust rohkem huvitunud.
Siiani oli ta neid üsna tähtsusetuteks pidanud.
Kõigi teiste kohustuste juures polnud tolle tüdruku haridustee kontrollimine talle meelde tulnud.
Ta polnud pidanud Erinat sobilikuks abikaasaks ühelegi Euroopa monarhile.
“See on täiesti minu süü!” mõtles kuninganna. “Nüüd on juba liiga hilja selles suhtes midagi ette võtta.”
Kuningannale meenus, et juba homme lahkub ta Prantsusmaale puhkusele.
Esimest korda oli kuninganna Victoria külastanud Prantsusmaad kolmekümne ühe aasta eest, aastal 1843.
See oli olnud tõeline seiklus ja armastatud prints Albert oli olnud pidevalt tema kõrval.
Koos temaga oli kuninganna olnud valmis minema ükskõik kuhu.
Nüüd reisis ta üksi, ainult teenindava personali saatel.
Prantsusmaale reisib ta kuninglikul jahil. Kuninganna ei suutnud taas merele pääsemist ära oodata.
Ta oli ka ilma härra Disraeli selgitusteta mõistnud, et kui Venemaa juba sõjaväge mobiliseerib, on Vultarnia kuningal abieluga tuli takus.
“Ma ei saa selle tüdruku suhtes midagi ette võtta,” ütles ta endale vihaselt. “Samas olin mina troonile tõustes alles kaheksateistkümneaastane.”
Kuninganna mõtles oma edule, mis ta aastatega saavutanud oli.
Ta istus oma kirjutuslaua taha.
Kuninganna kirjutas päevikusse, et peaminister oli käinud talt abi palumas.
Probleem oli lahendatud, kuid kuninganna ei suutnud heita kõrvale mõtet, mida kuningas Alexius sellest arvata võib.
Teine peatükk
Pythia hakkas lõunat valmistama.
Ta oli parem kokk kui Erina.
Varsti pärast seda, kui ta siia väiksesse rookatusega majakesse elama asus, avastas Pythia, et sugulastele meeldib tema kokakunst.
Nii oligi ta söögitegemise enda peale võtnud.
Pythial polnud selle vastu midagi, ta oli ka oma vanematele toitu valmistanud.
Mõeldes sellele, kui tore neil oli olnud süüa mustlaste lõkkel või talupoegade tuleasemel valmistatud toitu, oleks ta tahtnud nutta.
Kuid pisarad ei too Pythia vanemaid tagasi.
Ta pidi olema vapper nagu ema.
Kui leedi Aileen O’Kelly Seriphose printsiga abiellus, oli krahv O’Kelly lootnud ka oma nooremalt tütrelt sama tähelepanuväärset abielu.
Krahv polnud just päris snoob, kuid ta oli väga uhke oma põlvnemise üle Iiri kuningatest.
Seega oli suureks löögiks, et tema naine pärast kahte tütart enam rohkem lapsi ei saanud.
Kuid kaks imeilusat tütart olid krahvi südamerõõm.
Kui prints Lucian Aileeni kätt palus, andis isa sellele ühendusele suurima heameelega oma õnnistuse.
Krahv ei võinud muidugi teada, et juba õige varsti prints Lucian sureb ning side Seriphose kuningakojaga katkeb.
Aileen O’Kelly oli olnud kaunis ning polnud üllatav, et ka tema ainus laps Erina oli iludus.
Isalt päritud mustade juuste ja ema siniste silmadega nägi Erina tõesti võluv välja.
Tal oli tumedad ripsmed, sellist kooslust kutsusid iirlased “mustade kätega paigale asetatud sinisilmadeks”.
Krahvi noorem tütar Clodagh oli samuti kaunitar.
Paljud inimesed pidasid teda õest isegi ilusamaks.
Tüdrukute vanusevahe oli ainult kaheksateist kuud.
Kui pulmad läbi said ja prints Lucian mõrsja Kreekasse viis, hakkas krahv ka noorema tütre kosilase järele ringi vaatama.
Iirimaal oli hulgaliselt õilsast soost noormehi.
Kuid kõigi nende perekonnad olid laostunud ja lossid kokkuvarisemise äärel.
Siis hakkas krahv mõtlema, et tema tütrel oleks kõige parem abielluda rikka inglasega.
Kuid siis saabus löök.
Clodagh armus lootusetult Patrick O’Connorisse, kes elas neist ainult paari kilomeetri kaugusel.
Mees oli naisest seitse aastat vanem ning Inglismaal meditsiini õppinud.
Õppingute lõppedes naasis ta Iirimaale, et külastada perekonda ja mõelda, mida edasi teha.
Kohanud leedi Clogdaghit, teadis mees aga kohe, et tolle naisega abiellumine on ainus, mida ta tahab.
Noored olid teineteisest täiesti lummatud.
Krahv mõistis, et oleks mõttetu keelata neil kihluda.
Ta ütles ainult vaikselt: “Sellest tuleb pikk kihlus, kuni Patrick oma praksise sisse seab. Kui te muidugi õhust elada ei kavatse.”
“Me läheme maailma reisima,” vastas selle peale Patrick.
“Kuidas te kavatsete seda teha?” küsis krahv üllatunult.
“Mul on kõik valmis mõeldud,” vastas Patrick. “Ma ei kavatse matta ennast ja Clodaghit mingisse väiksesse külla, et ravida vanu ja põduraid ning lappida vahetevahel kokku mõne õunu varastades puu otsast alla kukkunud poisikese jalaluud.”
Krahv kuulas ja Patrick jätkas: “Mul on vaja ainult seda, et sõidukulud erinevatesse kohtadesse kinni makstaks, nii et ma pöördusin Misjonäride ühenduse poole.”
“Misjonäride ühendus?” prahvatas krahv. “Mida nemad sinu heaks teha saavad?”
“Kõike, mida ma tahan,” vastas Patrick. “Neil on suur puudus arstiharidusega misjonäridest.”
“Sa kavatsed preestriks
