oli kuningas üle kolmekümne. Vast on ta pärast troonile pääsemist maha rahunenud.
Lord Derby oli aga ühelt luureagendilt kuulnud, et kuningas Alexius on viimasel ajal hõivatud teatud Vene krahvinnaga.
Naine elas külalisena lausa palees.
Justnagu oleks kuninganna peaministri mõtteid lugenud, ütles ta: “Meil on vaja mõistlikku noort, umbes kahekümne kaheksa või üheksa aastat naist, kes suudab esindada britilikku arusaamist riigijuhtimisest ja hoolitseb ühiskonna arengu eest.”
“Muidugi, Teie Majesteet, teil on täiesti õigus,” ütles härra Disraeli. “Probleem seisneb sellest, et meie ei oska oma püüdlustest hoolimata Teie Majesteedile sobivat kandidaati soovitada.”
“Kindlasti on keegi!” vastas kuninganna teravalt. “Taevas teab, et sugulastest mul puudust ei tule ja siiamaani olen ma nad väga edukalt erinevatele troonidele paigutanud.”
“Olete tõesti, Teie Majesteet,” ütles lord Derby. “Ma olen teile piiritult tänulik, et mõistate, kui raske on selline ülesanne ühele välisministrile.”
Kuninganna naeris.
“Seda ma usun, lord Derby.”
Natuke aega valitses vaikus, siis ütles kuninganna Victoria: “Ma ootan ettepanekuid.”
“Me ootame neid pigem teilt,” ütles härra Disraeli.
“Keegi peab kindlasti olema!” ütles kuninganna.
Siis hakkas lord Cranbrook rääkima: “Teie Majesteet, mulle meenus just, et üks kauge sugulane Seriphose prints Lucian abiellus minu isa sõbra O’Kelly krahvi tütrega.”
Kuninganna silmad lõid särama.
“Jah, muidugi! Printsess Aileen. Ma andsin talle maja lossipargi ääres, kui ta abikaasa suri.”
“Teie Majesteedi mälu on vapustav nagu alati,” ütles härra Disraeli. “Ja kui ma ei eksi, siis on printsess Aileenil tütar.”
“On,” nõustus kuninganna. “Printsess Erina, mis on minu arvates väga ebasobiv nimi, kuigi iiripärane.”
Natuke aega valitses vaikus, siis ütles härra Disraeli: “Kas Teie Majesteet oleks nii armulik ja räägiks printsess Aileeniga? Kui uskuda meie luureagentide raporteid Venemaal toimuva kohta, siis mida varem see abielu aset leiab, seda parem!”
“Kas olukord on tõesti nii hull?” ei tahtnud kuninganna uskuda.
“Pole kahtlustki, et suurvürst Nikolai kogub suurt armeed,” vastas lord Derby. “Venemaa suurust arvestades läheb tal sõjaväe kogumiseks aega, kuid pole mingit muud mõistlikku põhjust nii suure armee kogumiseks, kui plaan sellega Balkani riike rünnata.”
Kuninganna ohkas.
“Nende takistamisega saame veel vaeva näha.”
Väikese pausi järel lisas ta vaikselt: “Ma olen alati arvanud, et kord tekib küsimus, kas maailmas valitseb Inglismaa või Venemaa mõju.”
Härra Disraeli ohkas ja ütles: “Ma kardan, et Teie Majesteedil võib tekkida raskusi oma kabinetiliikmete veenmisel, et tegu on reaalse ohuga.”
“Siis tuleb see neile selgeks teha,” vastas kuninganna karmilt.
Kuid tundus, et monarh on otsustanud esmalt kiireloomulisemate asjadega tegelda, sest ta teatas: “Ma saadan kohe printsess Aileeni järele, et ta juba täna pärastlõunal minu juurde tuleks ning siis saan ma teile öelda, millal printsess Erina on valmis Vultarniasse minema.”
“Madam, ma tänan teid kogu südamest,” ütles härra Disraeli. “Ma teadsin, et võin teile kindel olla. Te pole mind kunagi alt vedanud.”
Ta naeratas kuningannale ja viimane naeratas samuti. Nad mõistsid teineteist.
Mõlemad teadsid, kui palju probleeme võib kerkida kabineti ja parlamendi veenmisel ohu olemasolust, mida nemad nii selgelt nägid.
Härra Disraeli ja teised ministrid lahkusid.
Kuninganna istus veel pikka aega kulmu kortsutades paigal.
Ta püüdis mõelda välja kedagi sobivamat kohale, mida ta pidi pakkuma printsess Aileeni ja lahkunud prints Luciani tütrele.
Kuninganna terav mõistus sorteeris oma arvukaid sugulasi.
Ta jõudis samale järeldusele, millele olid jõudnud ministrid: rohkem printsesse pole.
Kuninganna ei suutnud meenutada, kas ta on Erinat üldse kunagi näinud.
Nüüd mõtles ta, et oli veidi kohatult käitunud, kui polnud lesestunud printsess Aileeni Windsori lossi rohketele üritustele kutsunud.
Seriphose prints Lucian oli Iirimaad külastanud. Ta oli soovinud seal jahti pidada, sest Iirimaa metsad olid kogu Euroopas tuntud kui jahimeeste suurim ja põnevaim väljakutse.
Iirimaal viibides oli ta kohanud aga O’Kelly krahvi vanimat tütart ja kaotanud südame.
Printsess Aileen polnud ainult vaimustav ratsutaja, vaid ka vapustavalt kena.
Ta polnud täisealiseks saamisest alates just kuigi paljude noormeestega kohtunud.
Klassikalise välimusega Kreeka printsil oli sarmi, millist neiu varem kohanud polnud.
Mees rabas ta jalust.
Nad abiellusid ja läksid elama Seriphosele, mida ei saanud just luksuslikuks kohaks nimetada.
Kuid nad olid armunud ja õnnelikud.
Kuueteistkümne aasta pärast tapeti prints ühe ülestõusu käigus, mida Kreekas pidevalt ette tuli.
Murtud südamega printsess Aileen naasis Inglismaale, kaasas viieteistaastane tütar.
Printsessi äraoleku ajal oli tema isa surnud.
Kuna kadunud krahvil polnud poegi, oli uueks O’Kelly krahviks saanud üks printsess Aileeni kauge nõbu, kes ei ilmutanud erilist külalislahkust.
Tegelikult tegi ta üsna selgeks, et printsess Aileen pole Iirimaal teretulnud.
Seega oli lesk läinud abilootuses kuninganna Victoria jutule.
Tal oli lubatud prints Lucianiga abielluda ainult seetõttu, et O’Kelly krahvid olid Iiri kuningate kauged järeltulijad.
Printsess Aileen oli ka kuninganna Victoria kauge nõbu.
Tol ajal polnud talle võimalik pakkuda elukohta Hamptonis õukonna juures.
Seega oli kuninganna andnud printsessi käsutusse väikese maja Windsor Parki äärealal.
Ta määras lesele ka väikese elatusraha, millest piisas tõesti ainult ta enda ja tütre toitmiseks.
Kui revolutsioon Seriphoses lõppes, tuli ka sealt aegajalt väikseid rahasummasid.
Printsess Aileen pidi iga krossi lugema ning eelmisel aastal oli tema tervis järsult halvenenud.
