nendega rääkinud ja nad on valmis saatma mind välismaale meditsiinimisjonärina. Minust saab jutlustaja ja see ei vaja mingit eriväljaõpet.”
“Ma ei usu seda!” ütles krahv.
“Te peate mõistma, milord,” jätkas Patrick, “et meie Clodaghiga näeme paiku, millest me oleme ainult lugenud ja unistanud. Ma ei suuda leida muud võimalust, et neid näha. Kui me sinna just ujuda ei kavatse.”
Krahv ei naernud, vaid ütles ainult: “Sa oled segane.”
“Kui see plaan siiski ei toimi, võime alati tagasi koju tulla,” kinnitas Patrick. “Kuid ma veaksin meeleldi kihla kogu selle raha peale, mida mul pole, et sellest tuleb vaimustav ja meeldiv seiklus.”
Just nii läkski.
Kohe pärast abiellumist läksid Clodagh ja Patrick kaubalaeva pardale, mis sõidutas nad Kreekasse.
Nad külastasid printsess Aileeni ja nägid, et tema ja prints olid niisama armunud kui Patrick ja Clodagh ise.
Kuna kõigist kohtadest oli Patrick alati kõige rohkem just Kreekat näha tahtnud, siis jäid nad sinna terveks aastaks.
Nad reisisid saartel, Ateenas, maapiirkondades ning jõudsid lõpuks Delfisse.
Pythia sündis väikeses puuonnikeses kunagise Apolloni templi lähedal.
Lapse aitas ilmale tuua Pythia isa, kelle sõnul oli see tema elu kõige vaimustavam elamus.
Isa kandis vastsündinud tütre läbi iidse templi varemete ja teiste kreeka jumalate pühamute.
Ta vaatas üles mägede ja alla oru poole.
Just seal oli kunagi seisnud ka Apollon ja teatanud jumalatele, et kõik, mida ta sealt näeb, kuulub talle.
Kuna ta polnud mitte ainult valguse, vaid ka hea maitse jumal, siis oli ta valinud Kreeka kõige kaunima koha.
Pärast Apolloni templi ehitamist olid igal aastal tuhanded palverändurid randunud väikeses Chrisa sadamas.
Palverändurid ülistasid Apollonit ja kuulsid preestritelt oraakli viimaseid ennustusi.
Kui Pythia piisavalt vanaks sai, rääkis isa talle tema nimesaamise loo.
“Kuskil Apolloni templi lähedal oli koobas, kus Pythia-nimeline preestrinna oli istunud pronkspingil,” rääkis isa.
“Oli ta ilus, papa?” küsis Pythia.
“Ma olen kindel, et ta oli sama ilus kui sina, mu kullake,” vastas Patrick O’Connor. “Kuid see Pythia muidugi vahetus aeg-ajalt, sest Delfi oraakli juures käidi nõu küsimas üle tuhande aasta.”
“Ja mida ta tegi?” küsis Pythia.
“Ta langes transsi ning preestrid tõlgendasid tema ilmutusest inspireeritud seosetuid lausekatkeid ning jäädvustasid need meetrilises värsimõõdus. Selles vormis anti nõuanded edasi inimestele, kes kogunesid kõikjalt maailmast Delfisse Apolloni templit vaatama ja oraakli nõu kuulma.”
“Ta oli vist väga uhke.”
“Ma usun, et oli ning ta oli muidugi õpetatud preestrinna, ainus naine, keda lubati Apolloni templisse.”
“Siis sellepärast nimetasidki sa mu Pythiaks?”
“Kui ma sind süles hoidsin, siis teadsin kohe, et see on sinu nimi,” ütles Patrick O’Connor. “Ma teadsin, et see on sinu nimi, sest ma olen kelt ja mul on eriline taju, mida suuremal osal inimestel pole.”
Ta jätkas pärast pausi: “Ühel päeval seisad sa maailmas väga olulisel kohal ja siis läheb sul vaja kõigi Delfi vaimude ja jumalate abi. Ma tõstsin su üles ja ütlesin Apollonile: “Õnnista seda last oma valgusega, lase tal näha ja kuulda sinu tarkust, ilu ja valgust. Lase tal näidata teed teistele, keda pole nii palju õnnistatud.””
Pythia oli vaikselt karjatanud.
“Oh, isa, milline kaunis palve. Ma olen kindel, et Apollon kuulis seda.”
“Muidugi kuulis!” vastas Patrick O’Connor. “Sa oled just nii armas, kui ma lootsin.”
See oli tõsi.
Pythial oli kummaline hingeline ilu, mis eristas teda teistest temaealistest tüdrukutest.
Ta juuksed olid väga heledad ning neis säras koiduvalguse kuld.
Tal olid ema sinised silmad ja tumedad ripsmed.
Ta oli oma nõost Erinast väiksem, sale ja graatsiline.
Isa oli teda alati armastusejumalanna Aphroditega võrrelnud.
Armastus oli Patrick O’Connori elu kõige olulisem osa ning ta jagas seda kõigiga, keda oma rännakutel kohtas.
Balkanimaades soetasid nad palju veidraid sõpru.
Patrick rakendas oma arstiteadmisi paljude eri rahvustest inimeste peal.
Suvel, enne Pythia elu muutnud tragöödiat, olid nad olnud eriti pikal reisil Rumeenias.
Pythiale meeldis see mägede, järvede, jõgede ning metsikute orgudega romantiline maa väga.
Pythia vaimustus nagu ta emagi kõigist loomadest, keda nad looduses kohtasid.
Mägedes nägid nad mägikitsi ja erinevaid kotkaid.
Metsades olid metskassid, karud, ilvesed ja hirved.
Rääkimata erinevatest lindudest.
Rumeeniast edasi reisisid nad läbi Serbia.
Seal veetsid nad aega inimestega, kelles Pythia isa leidis hingesugulased, ja sõitsid siis edasi Makedooniasse.
Kuna Pythia oli veetnud terve elu Balkanil, õppis ta kiiresti kõigi nende rahvaste keeli rääkima.
Tänu iiri verele ja keldi tajule mõistis Patrick kõiki inimesi lausa lennult.
Ta suutis aidata kõiki, kes tema jutule tulid, hoolimata nende probleemide keerukusest.
Kuid pärast pikki rännakuid üle mägede, läbi metsade, mööda jõgesid ja metsikuid lagendikke, otsustas Patrick asuda elama mõnda tsiviliseeritumasse paika.
Kuigi ta ei öelnud seda välja, mõtles ta, et on aeg, et nende ilus tütar kohtuks inimestega tema enda klassist.
Tal oli Itaalias külalislahkeid sõpru.
Montenegrosse jõudes oli neil aga rahaga väga kitsaks läinud.
Neil kulus natuke aega kaubalaeva otsimisele, mis oli Itaaliasse reisimiseks odavaim viis.
Tasu nõuti vähe, sest last oli väike ning laev väga vana.
Kui nad Aadria merele jõudsid, tõusis aga õnnetuseks suur torm ja kapten otsustas üritada sadamasse tagasi pääseda.
Oli aga juba liiga hilja.
Tohutus tormis purunes laev sõna otseses mõttes tükkideks.
