märkus
Kui tulin 1950. aastal elama Camfield Place’i, siis leidsin, et mu aias kasvab tohutu suur tammepuu, mille istutas 1550. aastal Elisabeth I, kui ta vangina Hatfield House’is viibis.
Nähtavasti tuli ta ratsa markii Salisbury valdusest, millega on minu omal ühine piir, ning laskis oma esimese hirvesoku kohas, mis nüüd on osa mu aiast.
Arvatavasti laskis ta hirve ammuga ning istutas oma saavutuse mälestuseks tamme.
See tamm on ikka veel alles ning ma sain teada, et kohapeal arvatakse, et see toob inimestele õnne.
Kui olin Camfieldis mõnda aega elanud, leidsin endale sõbra, kes valmistas inimeste esivanemate kodudele erilisi esemeid; ta kuldas selle puu tammetõrusid ning väikesi lehti.
Kõik, kes neid minult isikliku kingitusena said, olid hämmastunud õnnest, mida need tõid.
Ei taha kokku arvama hakatagi, kui palju beebisid olen kinkinud inimestele, kes meeleheitlikult ihkasid kas või üht!
Šotimaal räägiti mulle ühest paarist, kes oli abielus olnud viisteist aastat ja väga tahtnud last saada ja kuigi arst kinnitas, et pole mingit põhjust, miks nad ei peaks lapsi saama, ei saanud see kunagi teoks.
Andsin sellele naisele vitamiine ja ka ühe Võlutamme lehekese, et ta seda kaelas kannaks.
Eelmiseks jõuluks saabus beebi suure juubeldamise saatel pärale ja praegu on tüdruk maakonna esilaps.
Mina usun sedalaadi võluväge ning muidugi on mu sõber, kes tammetõrusid ja lehti kullavärvisse kastab, valge nõid.
Kui ta elas väikese lapsena Kanadas, märkas üks nõid, et tüdruku abi ja lahkus, mida ta kõigile jagas, hakkas hääbuma.
Ta ütles sellele lapsele: “Annan sulle oma väe.”
Mu sõber, kes oli siis väga noor, ütles:
“Ma ei taha su väge.”
Kuid nõid vastas:
“Sa ei saa sellest keelduda.”
Ta räägib nüüd, et see on väga ebaharilik, aga kui ta teeb midagi kellegi heaks, keda armastab ja kes on ta sõber, siis tekib võluvägi ja aitab teisi inimesi.
Mina olen alati uskunud, et:
“On asju maal ja taevas rohkem, sõber, kui kogu teie teadus unes näeb.”1
Kui kuninganna Victoria avas 1838. aastal Hampton Court Palace’i paraadsaali rahvale vaatamiseks, olid inimesed õuduses.
Nad ütlesid, et on võimatu tavalisi inimesi esindusruumidesse lasta, sest nad lagastavad need ära.
Alles 1949. aastal avas esimene suursugune maja oma uksed avalikkusele, et perekonnale kasu tuua.
See oli Longleat, suurejooneline ja kaunis Elisabethi-aegne hoone, mis kuulub Bathi markiisile.
Esimene peatükk
1879
“Sedgewicki krahvinna, Teie Hiilgus!”
Kui ülemteener külalisest teatas, tõstis oma laua ääres kirjutav Dallwyni hertsog üllatunult pilgu.
Uksest astus sisse nägemus rohelises.
Suled hõljusid armsa näo kohal, milles domineeris kaks suurt tumedat silma.
Hertsog tõusis aegamisi püsti.
“Isobel!” hüüatas ta, kui uks naise järel suleti.
“Mida sina siin teed?”
“Mis sa ise arvad?” vastas krahvinna. “Tulin sind vaatama, kallis Crispin.”
Hertsog astus laua tagant välja ning kui krahvinna talle käe sirutas, ignoreeris seda.
Ta jäi seisma, selg kamina poole.
Mõnda aega valitses vaikus, enne kui mees leppimatul toonil ütles:
“Kui sa minuga viimane kord rääkisid, siis ütlesid, et vihkad mind ega räägi minuga enam kunagi!”
“Seda ma ütlesin,” nõustus krahvinna, “aga midagi on juhtunud ja sellepärast ma siin olengi.”
Ta istus elegantselt sohvale, teades väga hästi, et aknast langev valgus ta ilu nähtavale toob.
Seda tunnistasid peaaegu kõik mehed Londonis ning hertsogki oli olnud üks ta tulisemaid imetlejaid.
Üles mehele näkku vaadates mõtles naine, et on peaaegu unustanud, kui nägus see mees oli.
Ta ei suutnud siiski iial unustada seda metsikut põletavat tuld, mis oli sütitanud nad mõlemad.
Hertsog kortsutas kulmu.
Ta teadis, et Isobel Sedgewick poleks teda praegu enam vaatama tulnud, kui tal poleks olnud äärmist vajadust.
Mees oli arvanud, et see naine on nüüd ta mineviku suletud peatükk, sealjuures niisugune, mida ta ei kavatsenud uuesti avama hakata.
“Pean sulle midagi ütlema, Crispin,” sõnas krahvinna pärast väikest pausi. “Arvan, et sul võib sellest kasu olla.”
“Kui see tuleb sinult, Isobel,” vastas hertsog, “siis olen üpris kindel, et see võib mulle kindlasti kahjuks tulla, ja ma ei taha seda kuulda.”
“Ära ole rumal,” andis krahvinna vastu, “kujutan ette, et sa oled endiselt võlgades ja et su äärmiselt lagunenud maamaja on sulle iga hetk pähe kukkumas.”
Hertsog tegi kannatamatu liigutuse.
“Kui ongi, siis pole see sinu asi, Isobel.”
“Selles sa nüüd küll eksid ning, kuigi ma ealeski ei uskunud, et niisugune asi võiks juhtuda, on minu asi praegusel hetkel ka sinu asi.”
Hertsog vaatas naisele otsa, silmis vihkamine.
Mehe üllatuseks krahvinna vaid naeratas põgusalt ning ütles hetke pärast:
“Sa vist ei usu seda, Crispin, pärast neid ränki sõnu, mida me lahkudes teineteisele ütlesime, aga mu südames on sinu jaoks alati koht.”
“Sinu südames?” hüüatas hertsog. “Ma kahtlen väga, kas sul üldse on südant, ja mina isiklikult pole näinud sellest mingit märki.”
“Oh, Crispin, Crispin! Kuidas võid sa käituda nagu pahur väike poiss ja mitte nagu väga ahvatlev mees, kes sa tegelikult oled?”
Hertsog tegi vaevatud näo, enne kui järsult ütles:
“Asume asja juurde. Miks sa siin oled?”
“Mul on sulle üks ettepanek,” ütles krahvinna, “millest, nagu ma juba ütlesin, võib sul väga palju kasu olla.”
“Kahtlen selles, kuid olen valmis kuulama,” vastas hertsog.
Krahvinna võbistas ripsmeid ja ajas huuled prunti viisil, mille enamik meestest leidis olevat vastupandamatu.
Hertsog
“Hamlet”, 1. vaatus, 5. stseen, G. Mere tõlge.
