tuleb nüüd tagasi Inglismaale Firenzest, kus ta on olnud tütarlastekoolis sellest peale, kui ta isa ja mina abiellusime.”
“Ma ei peaks ilmselget asja mainimagi, aga temast oli tark tegu eemale hoida,” märkis hertsog huuli kõverdades.
“Tal polnud valikut,” vastas krahvinna järsult. “Aga nüüd, kus ta on kaheksateist täis, keelduvad nad teda seal kauem pidamast.”
Tekkis paus ning kui hertsog midagi ei öelnud, jätkas krahvinna teistsugusel hääletoonil:
“Saad ju aru, Crispin, et ma ei taha mingit debütanti kaela saada, kui olen ise temast vaevalt vanem, tegelikult isegi veel mitte kolmekümnene.”
Hertsog ei öelnud midagi.
Samal ajal oli ta huultel kõigest põgus vihje pilklikule muigele.
Nad mõlemad teadsid üpris hästi, et Isobeli kolmekümne kolmas sünnipäev on juba möödas.
“Mul ei jää muud üle, kui Safinat õukonnas esitleda,” jätkas krahvinna, “ja loomulikult kavatseb Albert tema auks balli korraldada.”
“Siis on ta nähtavasti väga õnnelik noor daam!” märkis hertsog. “Välja arvatud muidugi see, et tavapäraselt õel võõrasema ta varju jätab!”
“Kas arvad tõepoolest, et ma olen õel?” küsis krahvinna. “Sa oled mind igat moodi nimetanud, Crispin, mäletan siiamaani, aga õelaks küll mitte kunagi!”
“Ma ei imestaks millegi üle, mida sa teeksid, et oma tahtmist saada!” vastas hertsog. “Oletan, et kavatsed selle vaese tüdruku kõrvaldada! Kas su valik on haud või klooster?”
“Seda märkust pean ma väga ebasõbralikuks!” pahutses krahvinna nördinult. “Tegelikult on mul palju parem mõte ja nimelt, et sina, kallis Crispin, peaksid temaga abielluma!”
Hertsog vahtis krahvinnale otsa, nagu poleks ta õigesti kuulnud.
Pärast üpris pikana tunduvat pausi küsis ta siis:
“Kas sa teed nalja?”
“Pole kunagi tõsisem olnud,” vastas krahvinna.
“Sel juhul on mu vastus loomulikult “Ei” ja pole tarvis enam seda teemat jätkata,” vastas hertsog. “Nii et ma arvan, Isobel, et peaksid nüüd lahkuma, sest meil pole teineteisele enam rohkem midagi öelda.”
Ta sirutas käe kellanööri poole.
Enne kui ta selle haarata jõudis, ütles krahvinna:
“Oota! Ma pole veel lõpetanud!”
“Siin pole rohkem midagi öelda,” andis hertsog vastu. “Ma ei kujuta ette, kuidas sa oskasid välja mõelda midagi nii täielikult naeruväärset, nagu see, et peaksin su võõrastütrega abielluma!”
Ta tõmbas hinge, enne kui jätkas:
“Kui tahad tõtt teada, siis pean mina seda lihtsalt ettekäändeks, et siia mind mõnitama tulla!”
“Sa reageerid täpselt nii, nagu ma arvasin,” ütles krahvinna relvitukstegevalt. “Aga nagu ma olen tihti varemgi öelnud, Crispin, näed sa vihasena väga kena välja!”
Ta tõi kuuldavale lühikese võrgutava naerukihina, enne kui lisas:
“Mäletan, kui vihane sa olid, kui tabasid Edwardi mind suudlemas. Ja kui põnev see oli, kui mina ütlesin, et mul on kahju, ja sa mulle kõik andestasid.”
Ta sõnad näisid peaaegu õhus hõljuvat.
Kui hertsog vait oli, jätkas naine:
“Sa võisid väga jõhker olla, kui armukadedaks läksid! Kuid pead tunnistama, et see erutas meid mõlemaid!”
“Lõpeta!”
Hertsog peaaegu karjus selle sõna.
“Mida sa üritad teha, Isobel? Miks sa oled tulnud minevikku üles kiskuma? Kui lahku läksime, siis ütlesin, et jälestan ja vihkan sind selle pärast, kuidas sa mind reetsid.”
Ta vaikis hetkeks ja jätkas siis:
“Olin piisavalt rumal, et uskuda, nagu võiksid sa mulle truu olla, kuigi olid truudusetu oma abikaasale!”
Ta purskas need sõnad välja, nagu ei suudaks neid tagasi hoida.
Siis ta ütles:
“Jumala pärast – mine ära! Valmistasid mulle kord suure pettumuse ja ma ei taha sinust enam isegi mõelda!”
“Kuid mõnikord ei saa sa sinna midagi parata,” lausus krahvinna tasa, “ja kuigi sa mind ei usu, on minuga sama lugu.”
“Aga sinul on muidugi küllalt teisi mehi, kes sind lohutavad,” andis hertsog vastu. “Kui nad sinust White’s Clubis räägivad, siis leian end mõtlemas, et ruumis pole ühtki meest, kes poleks ühel või teisel ajal olnud su armuke.”
“See on meeldiv mõte, aga mitte päris tõsi,” ütles krahvinna. “Ole nüüd niigi mõistlik, Crispin, et aru saada, et sellepärast ma ei kavatsegi istuda lesknaiste seas poodiumil – vähemalt kümne järgmise aasta jooksul küll veel mitte!”
“Kui kavatsed jälle soovitada, et peaksin su võõrastütrega abielluma,” ütles hertsog, “siis ära näe vaeva. Nii et head aega, Isobel. Nagu ma juba varem ütlesin, loodan, et ei kohta sind enam kunagi – vähemalt mitte nelja silma all.”
Jälle sirutas ta käe kellanööri järele, kuid krahvinna ütles kähku:
“Oota! Mul on öelda veel kaks asja, mis sind veenavad, et teed vea.”
Hertsogi käsi peatus.
Samas ajas ta lõua õieli ning ta näole tekkis karm, jonnakas ilme, mida need, kes teda tundsid, pidasid kurjakuulutavaks.
“Esimene põhjus, miks peaksid Safinaga abielluma, on väga lihtne,” ütles krahvinna. “Abielludes saab ta teatava hulga raha – umbes 30 000 naela. Ta ema varanduse põhiosa jääb aga minu ja ainult minu käsutada senikaua, kuni Albert on elus.”
“Ma pole huvitatud!” ütles hertsog külmalt.
“Võiksid siiski olla!” vastas krahvinna. “30 000 peaks katma enamiku su võlgadest ja avama fantastilised tulevikuväljavaated.”
“Ütlesin juba, et ma pole huvitatud,” ütles hertsog, “ning kui jääksin ootama, millal Albert sureb, siis olen päris kindel, et sinusuguse nõiaga jääb ta igavesti elama.”
Ta kõneles selge kibedusega hääles, kuid krahvinna ainult naeris.
“Nii et nüüd olen ma nõid!” ütles ta. “Rääkisid alati, et olen su ära võlunud, aga kui õigesti mäletan, siis olin tookord jumalanna ja sa kummardasid mu jalge ees!”
“Ma olin loll!” ütles hertsog.
“Väga innukas, nõudlik, käskiv loll!” nurrus krahvinna.
“Vastus su ettepanekule
