ilu jääb su südamesse,” vastas õde Benedict, “aga ma tean, et kui sa Inglismaale jõuad, siis leiad, et ka seal on ilus.”
“Seal ongi ilus,” vastas Safina, “ning ma ootan juba, millal jõuan oma isa maamajja.”
Ta vaikis hetke, enne kui jätkas:
“Mõtlen hobustest, kellega saan ratsutada, metsade ilust… ning ka aiad, mida mu ema armastas, on oma ilu poolest kuulsad.”
Rääkides mõtles ta, kui piinarikas võiks olla jalutada roosiaias ja tasastel muruplatsidel ilma emata.
Kui ta oli väga väike laps, viis ema teda iga päev aeda.
Ema jutustas talle lugusid lilledest, taimedest, lindudest ja liblikatest.
Aed oli saanud Safina unenägude osaks.
Ta mitte ainult ei näinud sellest und, vaid see oli seisnud ka kujutluspildina ta silme ees kogu selle aja, kui ta oli ära Firenzes.
Öösiti üksi olles võis ta tunda, et jalutab koduaias.
Ta võis tajuda lillede lõhna ja kuulda lindude laulu.
“Varsti teen ma seda päriselt,” ütles ta nüüd endale, “kuid ilma mammata pole see enam sama.”
Siis meenus talle möödapääsmatult võõrasema.
Alates päevast, mil isa uuesti abiellus, oli ta teadnud, et uus naine ei salli teda.
Ta ei näinud seda mitte ainult naise silmades, vaid kuulis ka karmis hääles, mida ta kasutas Safina poole pöördudes.
Kui Safina esimest korda kuulis, et isa kavatseb abielluda kellegagi, kes on temast väga palju noorem, arvas ta, et ehk võiks see olla päris vahva.
Kui võõrasema on noor, saavad nad koos naerda.
See võiks isegi pisut leevendada kurbust, mida ta ema kaotamise järel tundis.
Need illusioonid hajusid ruttu.
Samal hetkel, kui Isobel krahv Sedgewickiga abiellus, oli ta teinud täiesti selgeks, et Safina peab lahkuma.
“Safina on tütarlastekooli jaoks juba piisavalt vana, kallis Albert,” kudrutas ta maheda häälega, mis tähendas, et ta tahab midagi.
Ta naeratas abikaasale meelitavalt ja jätkas:
“Kuna ta on nii nägus, oleks suur viga jätta ta harimatuks ja halvasti kasvatatuks, nagu nii paljud noored tüdrukud seda on.”
“Muidugi,” nõustus isa, nagu Safina mäletas.
Nähtavasti oli ta oma uuest naisest joobunud.
Safina pani seda pahaks, sest arvas, et see solvab ema mälestust, kuid ta oli siiski piisavalt intelligentne, et mõista.
Kõigepealt oli isa oma naise surmast rabatud ning näis nagu oleks ta vaid paari nädalaga vanaks jäänud.
Ta kondas kurvalt ringi ning leidis, et isegi oma õukonna kohustusi on raske täita.
Siis juhtuski üpris ootamatult, et Safina märkas ta silmis sära ja hääles teistsugust noodikest.
Ta ei mõistnud miks, kuni kuulis ühelt sugulaselt, mis on juhtunud.
“Pole hullemat lolli kui vana loll,” oli tädi salvavalt öelnud, “ja see käib su isa kohta!”
Safina vahtis talle arusaamatuses otsa, kuni tädi viimaks seletas:
“Sa saad endale võõrasema ja ma arvan, et mu kohus on sulle seda öelda, enne kui kuuled uudist isa käest ja teda stseeni tehes pahandad.”
“Ma… ei tee… stseeni,” ütles Safina.
Samas tundis ta, et tahab nutta, sest isa on nii ruttu ema unustanud.
Justkui teades, mida tüdruk mõtleb, ütles tädi:
“Sa tead sama hästi kui mina, Safina, et su isa vajab pärijat. Sedgewich on iidne krahviseisus, mille üle me kõik uhked oleme.”
Safina polnud sellele varem mõelnud.
Nüüd tuli talle meelde, et isa presumptiivne troonipärija on üks õepoeg, kes pole neist kellelegi kunagi meeldinud.
Ta oli Austraaliasse saadetud, sest käitus nii ekstravagantselt.
Poisi isa oli tosin korda ta võlgu maksnud ning keeldunud teda kauem üleval pidamast.
Safina mõistis väga hästi, et kõik sugulased olid tahtnud, et isa ja ema poja saaksid.
Ebaõnnestumine polnud nende süü.
Nagu ta ema oli öelnud:
“See pole jumala tahtmine.”
Seepärast oli Safina ainus laps.
Ta ütles vapralt oma tädile:
“Muidugi ma loodan, et papa saab poja, ja minulgi oleks väga põnev, kui mul oleks vend.”
“Sa oled üks mõistlik tüdruk,” ütles tädi heakskiitvalt.
Seepärast oli Safina end sundinud Isobeli lahkesti vastu võtma.
Siiski teadis ta kohe nende esimesel kohtumisel, et tema ise pole oma kodus enam teretulnud.
Ta isa oli väga õnnelik.
Seepärast kinnitas Safina endale terve tee Firenzesse, et temast oleks väga isekas soovida, et isa midagi muud tunneks.
Ta teadis vaid, et on kohutavalt valus näha oma ema kohal Isobeli.
Talle tegi haiget näha, et Isobel kannab Sedgewicki juveele ja kujundab ümber ruume.
Safina suutis üksnes suurte raskustega hoiduda ütlemast, et see on ta ema raha, mis Wick Parkis kõik nii luksuslikuks on muutnud.
See oli ta ema raha, mis võimaldas Isobelil kulutada terve varanduse rõivaste, karusnahkade ja kõige muu peale, mida ta silm ihaldas.
“Pean proovima teda armastada, papa pärast,” käskis Safina ennast.
Kuid ta teadis, et iga Isobeli seltsis veedetud tunniga meeldib naine talle veel vähem kui enne.
Seepärast oli see teatud mõttes kergendus, et ta ära Firenzesse saadeti.
Peale selle oli Isobel isa veennud, et oleks viga lasta Safinal vaheaegadeks koju tulla.
“See on nii pikk tee, kallis Albert,” ütles ta, “ja noore neiu jaoks väga ebakindlust tekitav. Ta leiab teiste õpilaste seast sõpru ja ma olen kindel, et nad teda aeg-ajalt välja viivad. Minuga läks küll nii, kui ma koolis olin.”
Krahv jäi nõusse, nagu alati, kui ta uus naine midagi soovitas.
Nõnda läks Safina ta enda sõnul eksiili.
Võis minna kolm aastat, enne kui ta jälle Inglismaad või oma kodu näeb.
