sulle uued koopiad teha, kui tahad,” pakkus Isobel.
Naine mõnitas teda ja hertsog tundis, et tahaks teda lüüa.
Üks kord oli ta naist peksnud, olles nii metsikult armukade, et ei suutnud ennast vaos hoida.
Ta teadis, et Isobel oli seda nautinud, samamoodi nagu ta praegu nautis mehe piinamist.
Üliinimliku jõupingutusega ütles ta leplikul toonil:
“Kas saaksime sellest mõistlikult rääkida?”
“Pole midagi mõistlikku selles, et pean Alberti tütrele saatjadaamiks olema!” ütles Isobel järsult. “Sa abiellud temaga, Crispin, sest midagi muud sul üle ei jää.”
Hertsog tahtis maruvihaselt tema peale karjuda, kuid ei saanud ennast alandada.
“Topi teda kellelegi teisele,” soovitas ta, “kes on suuremas rahahädas kui mina!”
“Kui see keegi teine on hertsog, siis ei näe ma erilisi raskusi,” vastas Isobel.
Hertsog tegi oma parima, et välja mõelda, milline hertsog oleks samas olukorras kui ta ise, ega saanud hakkama.
Northumberland, Newcastle, Roxburghe, Sutherland, Norfolk – nad kõik on rikkad.
Kellelgi neist pole põhjust oma tiitlit müüa.
Korraks mõtles ta Isobelile öelda, et lasku aga käia.
Lõppeks oli ju Wellingtoni hertsog öelnud Harriette Wilsonile “avalda – ja kurat sinuga”.
Wilson oli proovinud Wellingtoni šantažeerida, lubades temast oma memuaarides kirjutada.
Siis sai Crispin aru, et tal ei tuleks mitte ainult suursaadikuga duellil võidelda, vaid ta ohverdaks ka Yvonne’i.
Sellist asja ei teeks ükski džentelmen naisele, kes on oma reputatsiooni tema hoolde usaldanud.
Ta teadis väga hästi, et Yvonne kardab oma abikaasat.
Yvonne rääkis tõtt, kui ütles, et mees võiks ta tappa, kui tal tekiks vähimgi põhjus naist truudusetuses kahtlustada.
Ei, ta on lõksu püütud ja lõksu uks kinni löödud.
Isobeli pikad saledad sõrmed olid lukuaugus kindlalt võtit pööranud.
Häälega, mis kõlas, nagu oleks see kellegi teise oma, ütles ta pingutades:
“Mida sa tahad, et ma teeksin?”
“Ma arvasingi, et oled mõistlik,” ütles Isobel, “ja räägin sulle kohe täpselt.”
Ta seadis ennast mugavamalt sohvale.
Hertsog seisis tule ees, tundes, et ta keha on üleni külm ja ta ise on kiviks muutunud.
“Safina jõuab Firenzest kohale kolme päeva jooksul,” alustas Isobel. “Ma ei kohtu temaga mitte Londonis, vaid Doveris ning toon ta Wyni, kus te sinu erakabelis abiellute.”
Hertsog põimis käed kokku, nii et sõrmenukid valgeks tõmbusid, kuid ei öelnud midagi.
“Siis te lähete mesinädalaid pidama ja keegi ei näe Safinat ega saa isegi teada, et ta üldse olemas on,” jätkas krahvinna, “enne kui šokist toibunud Albert Gazette’i teadaande paneb.”
“Mida ta sellest arvab?” küsis hertsog.
“Räägin talle, et kohtasid Safinat, kui olid Firenzes, ja armusid temasse meeletult. Ja kuna sa kartsid, et keegi teine võib ta ära napsata, siis abiellusid kähku, kuni oli veel võimalus!”
“Ja sa arvad tõesti, et su abikaasa selle mõttetuse alla neelab?” küsis hertsog.
“Albert läheb homme Edinburghi kuninganna erimissioonile. Ta läheb ühe oma sõbra jahiga, sellepärast jääb ta kõigele, mis siin sünnib, umbes kolmeks nädalaks kättesaamatuks.”
Krahvinna ohkas kergelt.
“See oleks sulle meeldinud, Crispin, tol ajal, kui me teineteisele veel nii palju tähendasime.”
Hertsog jättis viimase märkuse tähele panemata ja ütles:
“Kas arvad tõesti, et su abikaasa tunnistab abielu, mis sõlmiti tema loata, ja mis seetõttu on minu arvates ebaseaduslik?”
Isobel naeris.
“Selle moega sa ei pääse, Crispin! Milline isa ei rõõmustaks, kui ta tütar abiellub hertsogiga?”
“Oletame, et tüdruk keeldub – mida ta arvatavasti teebki?”
“Võid Safina minu hooleks jätta.”
“Siis jääb üle vaid öelda, et mul on tüdrukust väga kahju!” märkis hertsog sarkastiliselt.
“Muidugi võid sa, kallis Crispin, talle seda oma ainulaadsel viisil mõista anda!”
Tekkis vaikus. Siis ütles hertsog:
“Ära tee mulle seda, Isobel! Kui sul on alles mälestus õnnest, mida kord jagasime, leiad sa mõne teise mehe, ning ma olen kindel, et neid on palju, kes selle tüdruku sinu käest vastu võtavad.”
Kõneldes sai ta aru, et palub krahvinnat.
Samas oli ta meeleheitel.
Ta oli kaotamas kõike – oma vabadust, oma lootust, et võiks ühel päeval õnnelikult abielluda.
Ning ta ütles endale meeleheitlikult, et ka eneseaustust.
Kõnelemise lõpetanud, sai ta aru, et Isobeli palumine on kõigest ajaraiskamine.
Naine oli alati olnud jäik nagu raudnael.
See oli vaid ta eksootiline sensuaalsus, mis ta voodis kuumaks ja klammerduvaks muutis.
Ta võis olla julm, osavõtmatu ja äärmiselt kättemaksuhimuline.
Praegu ta naeris ja vastas:
“Ma mäletan seda ja ma mäletan paljut muudki, ning ma mäletan alati seda, kuidas sa mu peale maruvihane olid, kuidas sa mu maha jätsid. Aga kirjade põhjal otsustades on Yvonne’il õnnestunud sind lohutada ja panna unustama kõik ebameeldivused, mille tõttu sa kannatasid!”
Viisist, kuidas Isobel kõneles, paistis selgelt armukadedust selle üle, et hertsog oli Yvonne’i käte vahel lohutust leidnud.
Ta leidis Yvonne’is sama, mida oli leidnud Isobelis – armsa meela naise.
Ta suutis sütitada leegi, mis võis nende armatsemise ajal nad mõlemad neelata.
See oli meeletult, joovastavalt erutav.
Ent kireleek võib nad ka läbi põletada.
Isobel teadis, et just nõnda oli tema puhul juhtunudki.
Kuna ta oli naine, siis oli ta armukade, ta tahtis meest piinata, teda kannatama panna ning endale
