omaks võtta.
“Väga hea, Isobel,” sõnas ta viimaks. “Ma nõustun selle talumatu olukorraga ühel tingimusel – et sa annad mulle tagasi Yvonne’ilt varastatud kirjad.”
Ta vaikis hetkeks ning jätkas siis:
“Ma ei usalda sind ja ma vannun, et ei pane sõrmust su võõrastütre sõrme enne, kui need on kindlalt minu käes.”
Krahvinnal läks hetk aega, et sellele lahendus leida.
Viimaks ta ütles:
“Hea küll, Crispin. Toon need Wyni kaasa ja annan sulle kabelis üle kohe, kui laulatus on alanud.”
“Ma muidugi uurin neid, et ehtsuses kindel olla,” hoiatas hertsog.
“Ja kui need pole ehtsad – mis siis?”
“Võid tüdruku minema viia.”
“Sa saad oma kirjad,” lubas Isobel.
Ta tõusis püsti ning jälle sirutas hertsog käe kellanööri järele, kuid naine oli tal ees.
“Tegime täna kaupa,” ütles ta vaikselt, “ja sa võiksid seda suudlusega kinnitada, lihtsalt vanade aegade auks.”
“Suudleksin ennem vanakuradi madu-ussi!” vastas hertsog ägedalt. “Ma vihkasin sind, Isobel, selle pärast, mida sa mulle tegid, kui sind armastasin, ja nüüd ma jälestan sind samamoodi, nagu ma jälestan ennast, et võisin sinuga üldse kunagi tegemist teha!”
Kõneldes mõistis hertsog, et sellist pahvatust polnud naine temalt oodanud.
Ta teadis väga hästi, kui heal arvamusel see naine endast on, ja põhjusega.
Ei olnud ühtegi meest, keda ta poleks suutnud ümber oma väikese sõrme keerata ning sundida teda tegema, mida iganes naine tahtis.
Hertsog märkas Isobeli silmis üllatust.
Ta mõtles, et elukogenud naise fassaadi taga on veel alles jäänuseid noorest tüdrukust, kes tahtis seltskonda vallutada ja oligi seda edukalt teinud.
Pisut rahulikuma häälega lisas ta:
“Sa sundisid mind vastu mu enda tahtmist tegema midagi, mida sina tahad. Ole siis sellega rahul ja ma võin ainult paluda, et sina mu edaspidi rahule jätaksid.”
Kõnelemise ajal sirutas ta käe naise selja taha ja helistas kella.
Seda tehes tajus ta teravalt eksootilist parfüümi, mida naine alati kasutas.
Kui hästi ta mäletas seda võrgutavat lõhna, mis jäi talle külge veel kauaks pärast seda, kui ta oli naise juurest lahkunud.
Kui uks avanes ja ülemteener ilmus, ütles mees:
“Head aega, krahvinna. Teist oli väga lahke mind külastada ning muidugi ootan ma, et kuuleksin edasisi üksikasju seoses meie poolt arutatud teemaga.”
Isobel sirutas käe välja ja hertsog tõstis selle vormitäiteks oma huulte juurde.
Kui siis naine läks üle toa sinna, kus ootas ülemteener, kõndis hertsog akna alla.
Ta ei suutnud seda naist kauem näha.
Ta kuulis ust sulguvat.
Siis ta enesevalitsus katkes.
Ta ei pidanud ennast enam sundima väärikalt käituma ning ta vandus Isobeli sosinal maapõhja.
Vandus Isobeli põrgusse, mida teadis iseennast ootavat.
Põrgusse, millesse hertsog saab vangistatud kogu oma ülejäänud eluks.
Teine peatükk
“Hakkan teist puudust tundma, kõrgeauline ema, ja tänan teid kogu selle lahkuse eest, mida minu suhtes üles näitasite, kui ma siin olin.”
Safina kõneles eksimatu siirusega ning ema kloostriülem naeratas.
“See oli väga meeldiv, et sa siin olid, Safina,” ütles ta, “ja ma loodan, et kui lähed välja maailma, siis hoiad meeles, mida oleme sulle õpetanud.”
“Ma pean seda kõike meeles,” kinnitas Safina, “ning ausalt öeldes, kõrgeauline ema, soovin ma, et ei peakski teie juurest lahkuma.”
Ema kloostriülem pani käe tüdruku õlale.
“Sa oled nüüd täiskasvanu ja sul on elus oma ülesanne täita. Ära unusta, et on inimesi, kes püüavad su eeskuju järgida ja keda sa innustad. Sa ei tohi nende lootusi petta.”
“Ma püüan,” lubas Safina.
“Jumal olgu sinuga, mu laps,” ütles ema kloostriülem.
Safina tegi kniksu, suudles ema kätt ja kõndis ukse poole.
Kui ta lahkus, vaatas ema kloostriülem talle järele armastava, kuid ka mureliku pilguga.
Talle polnud krahvinna Sedgewickilt saadud kiri sugugi meeldinud.
Selles olid juhtnöörid, mismoodi Safina peab Inglismaale reisima.
Ema kloostriülemale näis see kiri karm ja tundetu.
Talle tuli mõte, et koju jõudes võib Safina oma emast isegi veel rohkem puudust tunda kui ajal, mil ta kloostrikooli saabus.
Siis oli ta olnud meeleheitlikult õnnetu.
Ainult sellepärast, et nunnad ning samuti teised õpilased, kenad kõrgestisündinud tüdrukud, olid olnud väga mõistvad, oli Safina tasapisi kohanema hakanud.
Ning siis hakkas talle koolis meeldima, nagu ta seda ütleski.
Läbi Firenze tänavate ära sõites jättis Safina hüvasti.
Ta mõtles, et ükski koht maailmas, isegi mitte Inglismaa, ei ole nii ilus ega nii ajaloohõnguline kui Firenze.
Vastavalt võõrasema juhenditele oli ema kloostriülem andnud tüdrukule kaasa ühe nunna, kes pidi ta ohutult kodumaale toimetama.
Õde Benedict oli juba elatanud ja äärmiselt tark naine.
Ta oli sündinud Itaalia aristokraatlikus perekonnas.
Naine andis tõotuse üksnes sellepärast, et mees, kellega ta oli kihlatud, tapeti duellil.
Kuigi see oli olnud korraldatud abielu, nagu Euroopa perekondades tavaks, oli neiu meest armastanud.
Seepärast tundis ta, et ei taha maailmale ilma temata vastu astuda, ning läks kloostrisse.
Kool oli kloostri eraldiseisev osa ning ta polnud kavatsenud noorte tüdrukutega tegelema hakata.
Kuid ta ise oli saanud väga hea hariduse.
Õde Benedict oli ka nii tark, et viimaks käskis ema kloostriülem tal nii palvetada kui ka õpetada.
Kui nad nüüd mööda Ponte Veccio silda üle jõe sõitsid, ütles
