milline on teine?” küsis hertsog.
“Mul on kaks kirja,” vastas krahvinna, “mis ma võtsin eile sekretärist Yvonne de Mauzoni buduaaris.”
Hertsog jäigastus.
“Kaks kirja?” küsis ta uskumatult.
“Need on väga võluvalt sõnastatud ja muidugi tulid mõned väljendid tuttavad ette.”
“Mida sa räägid ja miks sa need kirjad võtsid?” küsis hertsog vihaselt.
“Ma mõtlesin, kallis Crispin, et kui peaksid osutuma tõrksaks peigmeheks, nagu sa paistadki olevat, siis võiksid need suursaadikule märkimisväärset huvi pakkuda.”
Kabinetis tekkis niisugune vaikus, et oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist.
Paistis, et hertsog on kiviks muutunud, ning ka teda jälgiv krahvinna ei liigutanud.
Hertsog katkestas vaikuse.
“Sa ei julgeks!”
“Ma ei liialda, kui ütlen, et teeksin ükskõik mida, kui vaid Alberti tüütust põngerjast lahti saaksin.”
Hertsog kõndis üle toa ja jäi akna alla seisma, tühja pilguga välja vaadates.
Ta teadis vaid, et kui Isobel tahab oma tahtmist saada, siis ei peata teda miski.
Ning naine tahab teda karistada selle eest, et ta temakese maha jättis.
Kord oli hertsog avastanud, et kui ta ise ära oli, võttis Isobel oma voodisse mitte ühe, vaid kaks tema sõpra.
Mees oli rumala peaga arvanud, et naine armastab teda nii palju, kui on üldse võimeline kedagi armastama.
Talle oli vastik see, et naine ei suutnud truuks jääda isegi nende paari päeva jooksul, mil ta oli sunnitud Londonist ära sõitma, sest ta ema oli haigeks jäänud.
Nad olid kohutavalt tülitsenud.
Hertsog oli majast välja tormanud, öeldes, et ei räägi naisega enam kunagi.
Ta oli Isobeli jälestanud, sest too purustas ta armastuse.
See oli juhtunud aasta tagasi.
Ta oli täiesti teadlik meeste jadast, kes pärast teda olid krahvinna voodist läbi käinud.
Ta ise oli leidnud lohutust Prantsuse suursaadiku ligitõmbava, võrgutava naise juurest.
Prantslane oli siiski hoopis teistsugune mees kui vananev krahv Sedgewick.
Kui krahvil oleks tekkinud mõni kahtlus selle kohta, mis ta selja taga toimub, poleks ta tahtnud sellest teada.
Ta oli liiga hõivatud oma ametiga õukonnas, oma kohustustega maakonna asevalitsejana ning oma väga suure omandi haldamisega.
Nagu kõik teisedki teadis hertsog, et krahvi esimene naine oli olnud ääretult rikas.
Ta varandus kasvas veelgi, kui sugulased surid ja tema nende vara päris.
Hertsog mäletas ähmaselt kuulnud olevat, et kuna naine oma abikaasat jumaldas, oli ta oma määratu varanduse mehele jätnud, et too teeks sellega, mis talle meeldib.
Polnud kuigi üllatav, et Isobel oma plaanitseva mõistusega oli otsustanud kätte saada iga penni, mille suudab, enne kui leseks jääb.
Alles pärast krahvi surma võis vara edasi minna tema mõlemast abielust sündinud lastele.
Hertsogil oli kahtlus, et Isobelil pole mõtteski lapsi saada, sest see oleks võinud rikkuda ta ilu.
Isegi mitte poega, kelle pärast krahv nähtavasti oligi endast nii palju noorema naisega abiellunud.
Hertsog vajas raha, jumal teadis, kui tõsi see oli.
Aga ta ei kavatsenud selle saamiseks oma tiitlit müüa ega abielluda Isobeli võõrastütrega, kellest too tahtis lahti saada.
Kuid see, et naine kavatseb teda Yvonne de Mauzonile saadetud kirjadega šantažeerima hakata, muutis olukorra hoopis teistsuguseks.
Igale mehele Londonis oli teada, et suursaadik on äärmiselt armukade.
See oli arusaadav, kuna ta naine polnud mitte ainult ilus, vaid ka uskumatult võluv.
Tal tarvitses mõnele mehele vaid naeratada ja ripsmete alt otsa vaadata, kui tollel meelekohas pulss pekslema hakkas.
Hertsog polnud kõigist oma arvukatest armulugudest hoolimata kunagi tundnud nii küllastumatut ja provotseerivat naist.
Ta huvi oli ärganud samal hetkel, mil Yvonne de Mauzon talle naeratas, kutse silmis.
Seejärel oli ta niivõrd kütkestatud, et mõistis, et ei leia rahu enne, kui on naise armukeseks saanud.
Nad pidid olema väga ettevaatlikud, kuid õnneks oli suursaadikul kohustus aeg-ajalt Prantsusmaal käia.
Kui hertsog Yvonne’iga kokku sai, leidis ta, et jutud selle naise kohta ei ole liialdus.
Nüüd ootas hertsog vaid kannatamatult hetke, mil naine talle taas teatab, et neil on ohutu kohtuda.
Yvonne’i kõrval ei tundunud ükski teine naine enam huvitav, veel vähem siis ihaldusväärne.
Siiski teadis hertsog, et nüüd on ta lõksu püütud.
Isobel oli sulgemas ust, mille kaudu oleks veel lootust põgenema pääseda.
Hetkelise impulsi ajel ennast hävingust päästa püüdes pööras ta akna juurest eemale ja ütles:
“Ma ei suuda uskuda, et Yvonne oleks nii rumal ja minu kirjutatud kirju alles hoiaks. Sa oled alati valetaja olnud, Isobel, aga kui need kirjad on tõesti olemas, nagu sa kinnitad, siis tahan neid näha.”
Krahvinna puhkes naerma.
“Just seda ma ootasingi sind ütlevat ja tulin seepärast ettevalmistatult.”
“Need on sul kaasas?”
Hertsogil käis peast läbi mõte, et sel juhul võiks ta kirjad naiselt ära võtta ja põletada.
Tuhaks saanult ei ole neid kindlasti enam võimalik tema vastu kasutada.
Kui tahes usutavalt Isobel ka ei kirjeldaks, mis on kord tema valduses olnud, keegi ei hakkaks kuulama.
Naine avas oma ridiküli, mis oli sama värvi roheline nagu kleitki.
Ta tõmbas välja mõned paberilehed ja sirutas kutsuvalt hertsogi poole.
Mees võttis need temalt.
Käes olevatele paberitele pilgu heitnud, ütles ta kohe:
“Need on ju koopiad!”
“Muidugi, kallis Crispin! Kas ma siis oleksin nii rumal, et usaldaksin sinu kätte originaalid, kui toas on lahtine tuli ja sina oled minust nii palju tugevam?”
