us
Nagu selles romaanis jutustatud, lõi Napoléon Bonaparte üha ägeneva sõja lõpul mesti inglise salakaubavedajatega.
Kunagi asutas ta neile Gravelines’i rannikule isegi laagri.
Arvati, et salakaubavedajad vedasid üle Inglise väina ka sõjasaladusi ja Prantsuse spioone ning polnud kahtlustki, et piisava rahasumma eest viisid nad koju põgenenud Prantsuse sõjavange.
Kui Jack Rattenbury, kurikuulus Edela-Inglismaa salakaubavedaja, kinni võeti, selgus, et ta oli saja naela eest nõustunud neli Prantsuse ohvitseri üle väina toimetama.
Salakaubavedajate toodud kaupade eest maksti Napoleonile alati kullas, mis võimaldas tal nendest vähestest Euroopa riikidest, kes veel sõjas ei olnud, relvi juurde osta.
Kui Napoléon Bonaparte viimaks St. Helena saarele pagendati, tulid tema sõbrad kuulsa Inglise salakaubavedaja Thomas Johnsoni juurde ja pakkusid talle keisri päästmise organiseerimise eest neljakümne tuhande naela väärtuses pistist.
Esimene peatükk
1813
Novella laskis hobusel talli sörkida ja ronis siis tolle seljast maha.
Läheduses polnud kedagi ning tüdruk arvas, et tallimees töötab aias.
Kuna sõja tõttu nappis töötajaid, tuli igaühel, kes koju jäi, teha mitut tööd.
Novella viis hobuse latrisse ja võttis sadula lahti.
Asetanud selle vahekäiku lati peale, läks ta päitsete järele.
Seejärel kontrollis ta, et sõimes oleks toitu ja ämbris värsket vett.
„Tubli poiss!” ütles Novella. “Kui aega on, läheme õhtupoole uuesti välja.”
Hobust patsutades oli kindel, et Heron sai tema jutust aru.
Hobune surus oma nina vastu perenaist, enne kui too lahkus.
Majja tagasi jalutades mõtles Novella, et päev on väga kaunis, ja tal oli kahju, et toas nii palju teha on.
Tema ema oli haige.
Ehkki ammest oli ta vanusest hoolimata tohutult palju abi, ootas ikkagi tegemist tosinkond asja.
Leedi Wentmore polnud suuteline oma magamistoast lahkuma.
Kui tüdruk tallihoovist maja poole suundudes oma kodu nägi, tabas teda õrn tundepuhang.
Ta mõtles, et ei ole olemas midagi ilusamat.
Aja jooksul roosaks kulunud tellised, viilkatused ja veidrad korstnad, mis olid omased Elizabethi ajastule.
Maja oli Wentmore’ide suguvõsa valduses olnud põlvkondi.
Novella oli veendunud, et tema isa, kes võitles tol hetkel koos Wellingtoniga Pürenee poolsaarel, tundis sellest kindlasti iga päev puudust.
„Kui vaid see jube sõda läbi oleks,” ütles Novella endamisi, „siis saaksime kõik õnnelikult koos olla nagu vanasti.”
Mõte, et isa võib surma saada, ajas talle hirmujudinad peale.
Külas oli väga palju hukkasaanuid.
Ta teadis, et ema haigus oli osaliselt tingitud hirmust, et äkki ta ei näe oma meest enam kunagi.
Novella jõudis keskaegse kamina ja paneelseintega iidse vestibüüli keskele.
Järsku kuulis ta selja tagant mingit heli.
Ta pöördus üllatunult ringi.
Siis oli ta veendunud, et kuulis jooksvate sammude müdinat. Keegi tõttas kiiresti üle kruusaga kaetud hoovi.
Enne veel, kui tüdruk jõudis mõelda, mis toimub, tormas üks mees trepist üles ja sisenes vestibüüli.
Novella vaatas talle kohkunult otsa.
See polnud keegi naabritest, vaid võõras.
Ta oli nägus, noor ja ilmselt härrasmees.
Ent hetkel nägi ta mõnevõrra räsitud välja.
Nähes tüdrukut seismas ja teda üksisilmi vahtimas, mees peatus ja ütles:
„Taeva pärast, peitke mind ära! Kui nad mu kätte saavad, olen surmalaps!”
Novella ahmis ehmatusest vaid õhku.
Siis nägi ta verd, mis mehe käsivart mööda alla voolas.
„Mind tulistati kätte,” sõnas mees, „ja järgmine lask teeb mulle otsa peale.”
Rääkides kiikas ta kartlikult üle õla.
Novella teadis, et mees, kelle eest võõras põgenes, ei saanud olla kaugel.
Kiiret otsustusvõimet üles näidates ütles tüdruk:
„Tulge minuga kaasa!”
Läbinud vestibüüli, hakkas Novella jooksma mööda pikka koridori, mis viis raamatukokku.
Ta avas ukse, teades, et võõras oli kohe tema taga.
Mees hingeldas ikka veel raskelt, nii nagu majja sisenedes.
Raamatukogu oli ilus ruum, mille seinu ääristasid raamatud. Ühe seina keskelt sai alguse galerii, kuhu pääses käänulist treppi mööda.
Ruumis asus ka suur keskaegne kamin, millele oli hiljem juurde ehitatud marmorist simss.
Seda vaadates tundus Novellale, et kuuleb vestibüülist, kust nad olid äsja lahkunud, mingit häält.
Ta läks kärmesti kaminasimsi äärde ja vajutas tammepuust paneeli sisse graveeritud lillele.
Avanes kitsas uks.
„Salakäik!” hüüatas võõras tema kõrval. „See on just see, mida ma vajan. Aitäh, aitäh, et mu elu päästsite!”
Rääkides kallutas mees pea alla ja astus läbi pimeda avause.
„Hoidke vasakule,” sosistas Novella, „ja te jõuate preestriruumi.”
Tüdruk sulges paneeli.
Ta eemaldus kaminast ja läks toa teise otsa.
Samal ajal teadis ta, et keegi liigub mööda koridori raamatukogu suunas.
Järgmisel hetkel paiskus poikvele jäetud uks valla.
Tulijaks oli mees, kelle Novella kohe ära tundis.
See oli lord Grimstone, kelle loss, kust avanes vaade otse merele, asus umbes miili kaugusel.
Novella oli kohanud teda jahialal ja lord-asevalitseja aiapeol, kust ta emaga kaks korda oli osa võtnud.
Ta ei mäletanud, et lord oleks kunagi mõisas käinud, ja teadis, et selle põhjuseks oli asjaolu, et Novella isale see mees ei meeldinud.
Novella oli kuulnud räägitavat, et lord Grimstone’il polnud vähimatki tahtmist oma naabritega läbi käia.
