öeldes Novella eemaldus ja avas ukse, mis viis võõrastetuppa.
Tema süda tagus meeletult, kui ta liikus ärkliakna poole, kust avanes vaade roosiaiale.
Ent ta uskus, et oli toiminud nii, nagu isa oleks temalt oodanud.
Ta lootis, et lord Grimstone oli hetkeks täielikult nurka surutud.
Tõtt-öelda oli mees Novellale tema lahkudes järele vaadanud.
Siis, otsekui oleks ta oma veendumuste vastaselt lasknud Novellal end ümber veenda, läks lord Grimstone eesukse juurde.
Tema teenrid seisid trepi ees.
Nende taga oli lord Grimstone’i faeton ∗ ja vanker, millega too oli kavatsenud vangi minema vedada, lähenes järjest aeglasemas tempos mööda sissesõiduteed majale.
Trepi ülemisel astmel seistes küsis lord Grimstone teenritelt karmi häälega:
„Kas olete päris kindlad, et mees, keda me otsime, tuli siia?”
Üks teistest pisut intelligentsema väljanägemisega teener ütles:
„Me arvab, ta seda tein’d, m’lord, aga ta võis maja nuka taga ä’ä lipsata. Me oli tast jupi maad tagapool, nigu teie kõrgeauline lord õieti teab.”
Lord Grimstone kortsutas kulmu.
„Oleksin pidanud arvama, et te selle kihva keerate!” lausus ta pahuralt. „Olgu, otsige aed läbi, oinapead! Kui teda majas ei ole, siis varjab ta end kindlasti seal.”
Teenrid ruttasid käsku täitma.
Nad lippasid ümber maja nurga, heites pilgu nii jugapuuhekkide kui ka põõsaste taha.
Novella jälgis neid võõrastetoa aknast.
Ta tundis võidurõõmu, et oli lord Grimstone’i üle kavaldanud.
Samal ajal juurdles ta selle üle, mida oli võõras teinud, et teda vangi taheti võtta.
Kas ta sai valesti aru või oli mees tõepoolest kurjategija?
Võõras oli temalt varjupaika palunud.
Ent Novella oli kindlalt otsustanud, et lord Grimstone’i taolisele ebameeldivale inimesele ta teda üles ei anna.
„Kui lord on läinud, võib-olla peaksin politseiülema kutsuma,” mõtles Novella.
Kõigepealt oli oluline veenduda, et lord Grimstone on tõepoolest lahkunud.
Mees ei tohtinud tema järele nuhkida, kui ta päästis mehe, kes viibis nüüd salakäigus.
Juba lapsena oli Novella armastanud salakäike, mida isa oli talle näidanud.
Isa oli jutustanud talle lugusid seal peidus olnud inimestest.
Kui tema esivanemad selle maja valmis ehitasid, päästeti nii mõnedki rojalistid, keda kuninganna Elizabethi poolehoidjad taga kiusasid.
Kodusõja ajal olid Cromwelli sõdurid rojalistide jahil maja korduvalt läbi otsinud.
Novella oli välja mõelnud lugusid, kus ta pidi teda jälitavate hiiglaste või mäekollide eest peitu pugema.
Ent ta polnud iial arvanud, et tal tuleb päriselus ära peita mees, kelle elu on ohus.
„Kohe kui lord Grimstone on lahkunud, pean võõraga rääkima,” mõtles Novella, „ja sideme otsima, et ta käehaav kinni siduda.”
Tüdruk oli kindel, et käsi tegi võõrale põrgulikku valu.
Novella jälgis, kuidas teenrid aias jõhkralt põõsastes tuhnisid.
Ta arutles endamisi, et sama jõhkralt kohtleksid nad ka nende käest putku pannud meest.
Olles aia läbi vaadanud, rääkisid kolm meest midagi omavahel.
Siis kehitasid nad õlgu, otsekui mõistes, et on ohvri kaotanud ega saa selles suhtes midagi ette võtta.
Siis kuulis Novella selja tagant lord Grimstone’i häält:
„Praegu lipsas see mees neil idiootidel käest, kuid ära saa valesti aru, varem või hiljem saan ma ta kätte.”
Novella pööras end ringi.
„Loodan vaid, milord, et see ei juhtu minu isa valdustes. Kui peaksite veel kord siia tulema, siis palun olge nii lahke ja teatage sellest ette. Või kui saabute ootamatult, siis vähemalt koputage uksele.”
Oma jutu lõpetanud, taipas Novella, et lord Grimstone oli jahmunud, kuuldes tüdrukut temaga sel moel rääkimas.
Järsku puhkes mees naerma.
„Tuleb tunnistada, et sul on söakust, mu tüdruk!” tähendas ta. „Sa vist arvad, et tuled tänu oma ilule puhta nahaga välja!”
Jälle vaatas mees Novellat hindavalt.
Kui lord Grimstone’i silmad üle tema keha rändasid, tekkis Novellal tunne, et mees riietab teda mõttes lahti.
Ta tegi lord Grimstone’i ees väikese kniksu ja ütles:
„Ehk oleksite nii lahke, milord, ja käsiksite oma kutsaril peaväravad enda järel kinni panna. Väravavalvur on sõjaväes ja tema naine põeb reumat.”
Taas hakkas lord Grimstone naerma.
„Me peaksime uuesti kohtuma, preili Wentmore,” lausus ta, „rõõmsamates oludes. Võib-olla sooviksid millalgi minuga õhtust süüa? Saadaksin oma tõlla sulle järele.”
„Aitäh, milord,” vastas Novella külmalt, „aga kuna mu ema on väga haige, ei saa ma tema juurest lahkuda.”
Lord Grimstone’i huuled tõmblesid.
„Ma pole mees, kes lepib eitava vastusega,” märkis ta. „Ma loovutan oma vangi sulle, sest me ei leia teda siit, kuid ma luban sulle, et me veel näeme ja õige pea.”
Lord Grimstone tüüris uhkel sammul ukse poole.
Siis vaatas ta tagasi, otsekui oodates, et Novella tuleb talle järele.
Taas tegi tüdruk väikese kniksu, mis oli küll kõike muud kui reveranss.
Lord Grimstone astus raskelt hingates läbi vestibüüli ja läks trepist alla.
Novella seisis liikumatult, kuni kuulis, kuidas lord Grimstone’i faeton1, hobuvanker järel, minema sõitis.
Alles siis, kui nad kuuldekaugusest välja olid jõudnud, läks ta eesukse juurde.
Sealt nägi ta sissesõiduteel järjest kaugenevat vankrit.
Faeton oli juba väravatest välja külla viivale maanteele jõudnud.
Novella kahtlustas, et võib-olla jättis lord Grimstone mõne teenri maja juurde vahti pidama.
Ta
Allalastava kattega hobusõiduk.
