minu arvates oli selle vaese härra tulistajaks lord Grimstone.”
„Säärane tegu on ennekuulmatu,” nentis amm. „Haav on inetu, aga tänu jumalale õnnestus mul see ära puhastada.”
Novella teadis, et alati, kui kellelgi kriimustus või haav oli, kartis amm, et see võib mädanema minna.
„Olen kindel, et sinu osavad käed teevad ta terveks, hoidjatädi,” lausus ta.
Novella läks allkorrusele, et veenduda, kas salajane paneel sai enne nende raamatukogust lahkumist korralikult suletud.
Kui lord Grimstone oma ohvri otsingul jälle siia jõuab, tuleb neil seda võib-olla taas kasutada.
„Huvitav, kes ta on ja miks peaks keegi teda tahtma maha lasta?” murdis Novella pead.
Siis tõi ta kuuldavale linnu siutsumist meenutava naeruturtsatuse ja lisas:
„Põnev, oi kui põnev, et minuga midagi sellist juhtub!”
Novella polnud elult kunagi liiga palju oodanud, sest ta oli kasvanud sõja ajal.
Tema isa oli lahingus ja ema meeletult õnnetu.
Vanemaks saades mõistis ta, kui kohutavalt sõda kõigile ja kogu ümbritsevale mõjus.
Külast pärit noored mehed said surma ja erru läinud vanad mehed pidid uuesti tööle minema, et hinge sees hoida.
Puudus oli peaaegu kõigest, alates riietest ja lõpetades toiduga.
Novella oli uskunud, et kui ta on suureks kasvanud, teisisõnu, kui ta on kaheksateistkümneaastane, on kõik teisiti.
Selleks ajaks need noormehed, keda ta lapsepõlves oli tundnud, enam naabruses ei asunud.
Sageli ei tulnud päevade kaupa majja ühtki inimest ja tal polnud rääkida mitte kellegagi peale oma ema ja amme.
Ainsana suutsid temas rõõmu alal hoida hobused.
Heron, hobune, kellega ta ise ratsutamas käis, oli talle väga südamelähedane, otsekui venna eest.
Ta rääkis Heroniga, kõneles talle oma keerulistest olukordadest ning hobune paistis tema juttu mõistvat.
Novellale meeldis temaga metsas ratsutada.
Ta kuulas linnulaulu, alusmetsas sibavate jäneste krabistamist.
Pea kohal paistis päike.
Oli raske uskuda, et Inglise armee sõdis meeleheitlikult elaja vastu, kes oli vallutanud peaaegu terve Euroopa.
Iga päev, kui postiljon ei toonud isalt kirja, nägi Novella leedi Wentmore’i silmis hirmu selle pärast, et ta oma meest enam iial ei näe.
Kuna ta oli väga üksi, polnud Novellal aimugi, kui ilusaks ta oli viimaste aastate jooksul muutunud.
Tema ema oli olnud kaunitar juba sellest ajast, kui ta esmakordselt täisealise neiuna seltskonda ilmus.
Kui ta abiellus, nimetati teda seltskonnaürituste hooaja ilusaimaks pruudiks.
Kuigi ta sarnanes oma emaga, oli Novella eriline.
Temas tundus olevat midagi noore naise kohta väga haruldast.
See polnud ainult süütus ega puhtus, mida iga noormees armastatud naises otsis, vaid temas oli ka hinge.
Kui Novella mehe elu päästis, tekitas ta võõras tunde, otsekui oleks tüdruk taevast alla laskunud.
Novellal aga polnud sellest õrna aimugi.
Ta ei saanud midagi parata, et tundis, kui tahes dramaatiline ja kohutav see võis ka olla, oli seal kindlasti midagi ebatavalist.
Kuude kaupa polnud tal isale kirjutades midagi uut lisada.
Tütar jutustas talle kõikidest sündmustest.
Ent vahel oli raske isegi üht lehte täis kirjutada, rääkimata mitmest.
Nüüd, mõtles ta rahulolutundega, on tal isale midagi sensatsioonilist öelda.
See mitte ainult ei üllataks isa, vaid vääriks ka lugemist.
Novella oli väsinud kirjutamast: „Vili on tärkamas ja me loodame head kasvuaega.”
Ta vaatas kirja lootuses, et isale ei tundu see nii igav nagu temale.
Siis meenus talle, et isa oli palunud tal teavitada end kõigist üksikasjust.
Maja, aia, maavalduse ja loomulikult ema kohta.
Ema muutus üha kahvatumaks ja kõhnemaks.
Miski ei pakkunud talle erilist huvi peale kirjade, mis välismaalt aeg-ajalt saabusid.
Neid tuli aga haruharva.
Novella teadis, et ema pani need padja alla, ja oli kindel, et üksi olles külvas ta need suudlustega üle.
Kui ta kirikusse läks, palvetas ta selle eest, et sõda varsti läbi saaks.
Kas või ainult selle pärast, et see tooks emale nii palju rõõmu.
„Kuidas ta suudab papata edasi elada,” küsis ta endalt, „ja tunda iga päev hirmu võimaliku saabuva teate ees tema surmast?”
Vahel soovis Novella, et emal oleks keegi, kellega sõja üle arutleda, see võiks teha olukorra paremaks.
Kui ta külla läks, polnud haruldased uudised mõne noore mehe surmast merel või Pürenee poolsaarel.
Ta ei osanud mitte kuidagi oma nutvat ema lohutada.
Sõda, sõda, ikka ja jälle see sõda.
Novella mõtles Napoléon Bonaparte’i peale põlastusega, mis tundus kõigist teistest tunnetest üle olevat.
Kaasa arvatud meeletu igatsus isa järele.
Oli valus vaadata tema tühja tooli laua ääres.
Teada, et tema kabinet on lukus, sest teda seal enam ei ole.
„Sõda, sõda,” kordas Novella, „ja meie oleme sellest nii kaugel, et mul on peaaegu häbi, ja ma ei saa kuidagi aidata.”
Siis, kui ta kõige vähem oodata oskas, sisenes nagu välk selgest taevast majja võõras mees ja palus temalt abi.
Seejärel tungis majja õudne lord Grimstone.
Kas ta tõesti mõlgutab mõtteid noore mehe tapmisest ja kuidas ta saab nii häbiväärselt käituda?
Novella mäletamist mööda polnud mitte keegi tema elu ajal niimoodi käitunud.
Magama minnes valdas teda tunne, et kõik juhtunu oli vaid tema ettekujutuse vili.
Tegelikkuses ei saanud see võimalik olla.
Novella oli läinud raamatukokku, et kontrollida, kas paneeluks on kinni.
Siis
