poole.
Tahtmata riskida, läks ta kõigepealt akende juurde, veendumaks, et keegi aiast sisse ei piilu.
Impulsi ajel tahtis ta kardinad ette tõmmata, kuid taipas, et see oleks viga.
Kindlasti ärataks see kahtlust, kui keegi peaks tõepoolest õues ringi luusima.
Ettevaatlikult vaatas Novella igast aknast välja.
Linnud soputasid segamatult murul tiibu.
Valged tuvid, kes tema emale nii armsad olid, tatsasid lillepeenarde vahel.
Novella adus, et kui nende läheduses oleks võõras, läheksid nad ärevile ja lendaksid kohe minema.
Kui lord Grimstone’i lahkumisest oli mõni aeg möödas, läks Novella paneeli juurde.
Salauks avanes, kuid kedagi polnud näha.
Et Novella närvid olid endiselt pingul, pöördus ta tagasi raamatukokku.
Ta võttis väljastpoolt lukuaugust võtme, pani selle sissepoole ning keeras ukse lukku.
Siis pistis ta pea salakäigu avast sisse.
„Kas te olete seal?” hüüdis ta vaikselt.
Vastust ei tulnud.
Novella oletas, et võõras oli tema soovitust kuulda võtnud ja läinud preestriruumi, kohta, kus katoliiklased olid salaja missat pidanud.
See asus natuke maad raamatukogu sissepääsust eemal.
Tüdruk teadis, kui pime käigus oli, ehkki mõnes kohas imbus sisse valgust ja õhku.
Sellepärast süütas ta kaminasimsil küünla ja sisenes sellega salakäiku.
Ta sulges enda järel paneeli.
Ta kõndis aeglaselt, varjates käega leeki.
Ta ei tahtnud, et ootamatu tuulehoog selle kustutab.
Just nii oli kunagi tema isaga juhtunud.
Neil tuli pimeduses käsikaudu sissepääsu juurde tagasi komberdada.
Novella jõudis preestriruumi.
See oli väike, ent piisavalt suur, et mahutada ära kuldse krutsifiksiga altar ja kantsel.
Samuti olid seal mõned peaaegu kulunud tikitud põlvitamispadjad.
Hetkeks arvas Novella, et ruumis pole kedagi.
Tõstnud küünla kõrgemale, märkas ta meest, kellele ta oli hädas appi tõtanud, põrandal kössitamas.
Mehe pea toetus vastu kõnetooli.
Tema silmad olid suletud ja ühe jubedust tekitava hetke jooksul käis Novellal peast läbi mõte, et mees on surnud.
Siis taipas ta, et võõras vaid magab.
Käehaavast voolav veri oli määrinud mehe pintsaku käise.
Novella silmitses teda mõne hetke.
Ja siis, otsekui oleks tüdruk teda sõnatult hõiganud, avas mees silmad.
Novella huulilt pääses valla väike kergendusohe, kui mees ütles:
„Andke andeks, kuid ma pole kaks ööd magada saanud ja jäin suikuma, ilma et oleksin arugi saanud.”
„Lord Grimstone käis oma teenritega siin,” rääkis Novella, „ta oli väga ebameeldiv ja tal oli plaan teid üles otsida.”
„Arvata võib,” sõnas võõras. „Kuidas ma küll saaksin teid tänada selle eest, et mulle appi tulite ja mu elu päästsite?”
„Kas ta… oleks teid… tõepoolest ära tapnud?” küsis Novella tasase häälega.
„Pole kahtlustki!” vastas võõras. „Ja nagu näete, vigastasid nad juba minu käsivart.”
Mees pööras pilgu kahetsevalt verele, mis oli tema käelabale voolanud.
„See tuleb kinni siduda,” ütles Novella, „ja ma arvan, et oht on nüüd möödas ja te võite siit välja tulla.”
Võõras tõusis püsti.
„Olete kindel?” päris ta. „Kui tema kõrgeauline lord ihkab mind nii väga kätte saada, on ta kindlasti jätnud nuhi valvesse, juhuks, kui ma oma peidupaigast välja tulen.”
„Ma mõtlesin selle peale,” lausus Novella, „ja vaatasin kõikidest raamatukogu akendest välja, kuid olen kindel, et õues pole kedagi.”
„Siis oleksin ma ääretult tänulik, kui saaksin end pesta,” ütles võõras, „ja midagi hamba alla, juhul kui see teile raskusi ei valmista.”
Novella vaatas mehele murelikult otsa.
„Kus te olete olnud, et pole nii kaua magada ega süüa saanud?”
Võõras kõhkles.
„Va… vabandust,” lisas Novella kärmelt. „Mul polnud plaanis… oma nina teie asjadesse toppida, eriti veel olukorras, kus te soovite, et kõik võimalikult saladusse jääks.”
„Mitte teie jaoks,” märkis võõras, „kui te olete nii uskumatult lahke olnud.”
Mehe hääl muutus sügavamaks, kui ta lisas:
„Vähe on naisi, kes liigseid küsimusi esitamata nii kiiresti tegutseksid, kui abi on vaja, ja teie näitasite mulle suurepärase peidukoha. “
Võõras vaatas preestriruumis ringi ja ütles:
„Mulle on kogu aeg nördimust valmistanud, et minu majas pole salakäiku või sellist preestriruumi. Ma tajun pühadust, mida siin põlvkondi tagasi palvetanud inimestest õhkus.”
Novella naeratas.
„Ka mina tunnen seda alati, kui siin käin,” sõnas ta. „Nad võitlesid oma usu eest ja nende siirus püsib sama kaua kui see maja.”
„Kui ma magama jäin,” kõneles võõras, „tajusin otsekui kellegi kätt minu laupa puudutamas ja kinnitamas, et olen väljaspool ohtu.”
„Te peate olema ülimalt ettevaatlik,” hoiatas Novella. „Lord Grimstone on jube mees. Minu isale pole ta kunagi meeldinud ja ta püüab teid tabada siis, kui te seda kõige vähem ootate.”
„Seda üritan ma kõikide minu käsutuses olevate vahenditega vältida,” lausus võõras, „aga ma ei taha teid sellesse ebameeldivasse loosse segada, kuna te olete minu vastu nii suurt lahkust üles näidanud.”
„Räägime sellest siis, kui olen teie käe kinni sidunud,” ütles Novella. „Lähme raamatukokku tagasi ja seejärel ülakorrusele, kus võite kindel olla, et lord Grimstone meie teadmata majja ei pääse.”
„Ma ei tea, kuidas teid tänada,” ütles võõras vaikselt.
Novella
