eluviis oli nüüdseks ta näole oma jälje jätnud – tema silmade all olid tugevad vaod ja ninast lõuani ulatusid sügavad kortsud.
„Kus ta on?” küsis ta järsu, kamandava tooniga.
Novella vaatas talle üllatunult otsa.
„Teie, sir,” ütles tüdruk rahulikult, „olete vist lord Grimstone. Isa on teist rääkinud, kuid me pole varem kohtunud.”
„Kus on see mees, kes minu silme all majja sisenes?” nõudis lord Grimstone.
„Mees?” kordas Novella. „Ma ei tea, mida te silmas peate, ega te ei vihja meie teenijale Dawkinsile?”
„Ma ei räägi teenijatest,” nähvas lord Grimstone vihaselt, „vaid mehest, kes tolvanite eest plehku pistis, kui need üritasid teda kinni nabida. Ma tean, et ta on kusagil selles majas!”
„Kardan, et te eksite, milord,” kostis Novella. „Kuna minu ema ei tunne end hästi ja isa võitleb koos lord Wellingtoniga sõjas, siis me hetkel külalisi vastu ei võta.”
„Mina ei ole külaline, pagan võtaks!” kisendas lord Grimstone.
Kuid nähes Novella näol ehmunud ilmet, lisas ta ruttu:
„Anna andeks, ma poleks tohtinud daami kuuldes vanduda. Samas ajab mind vihale, et lasin selle mehe käest.”
„Ma ei saa aru, kellest jutt käib, milord,” lausus Novella, „kuid kinnitan teile, et ükskõik, keda te taga ajate, siin teda pole!”
„Olen päris kindel, et ta on siin!” kähvas lord Grimstone. „Ja ma käsin oma teenritel ta üles otsida.”
Novella ajas ennast sirgu.
„See on minu kodu,” sõnas ta, „ja nagu ma juba teie kõrgeaulisele lordile ütlesin, on minu ema haige.
Vaevalt te end siis nii agressiivselt üleval peaksite, kui mu isa kodus oleks.”
„Kindral oleks kindlasti väga rahul, kui te mu teenritel selle selli otsimist ei takista,” vaidles lord Grimstone vastu.
„Minu isa tahaks teada põhjust, miks te seda meest taga ajate, ja teeks teile ka selgeks, et teda siin majas ei ole.”
Et Novella valetas, mida ta muidu kunagi ei teinud, pani ta sõrmed risti.
Samal ajal ütles ta endale, et ei suudaks meest, kelle ta oli ära peitnud, iialgi kellelegi nii põlastusväärsele ja ebameeldivale nagu lord Grimstone välja anda.
„Ükskõik, mida sa ütled,” ütles nüüd lord, „ma kavatsen selle mehe üles otsida ja vahistada!”
„Siis otsige teda mujalt,” sõnas Novella, „ma ei lase teie teenritel minu ema rahu häirida ega siin mööda maja ringi trampida. Igal juhul on väga häbematu seda minu loata teha.”
Lord Grimstone mõistis, et see on tõepoolest nii.
Ta seisis hetke, kõheldes, ent kindlalt otsustanud oma ohver üles leida.
Siis vaatas ta järsku Novellale otsa ja ütles hoopis teistsuguse häälega:
„Selle aja jooksul, mis meie viimasest kohtumisest on möödunud, on sinust kena noor naine sirgunud.”
Mees mõõtis Novellat pilguga ülevalt alla ja alt üles, mis oli tüdrukule solvav.
Lõua pisut kõrgemale kergitanud, ütles Novella:
„Kui ma ei eksi, milord, siis kuulen ma teie teenreid vestibüülis ringi kõndimas. Olge nii lahke ja käskige neil õue jääda, kuni oleme oma vestluse lõpetanud.”
Ta hääles oli väärikus, mis lasi tal paista vanemana, kui ta tegelikult oli.
Ta läks lord Grimstone’ist mööda ja hakkas piki koridori edasi minema.
Novella tegi seda kiirustamata ega pööranud kordagi pead, et kontrollida, kas mees talle järgneb.
Raamatukogus ringi vaadanud, lahkus lord Grimstone ruumist omaette vandudes.
Kui Novella vestibüüli jõudis, oli mees peaaegu tema taga.
Novella märkas kolme meest kiikamas trepi alla ning kummuti ja kellakapi taha.
Seejärel tõstsid nad pilgu trepimademe poole.
Samal toonil, nagu ta oli lord Grimstone’i puhul kasutanud, ütles Novella:
„Kuna teid pole majja kutsutud, siis ehk oleksite nii lahked ja ootaksite väljas, kuni teile antakse luba siseneda.”
Novellale tundusid need mehed tahumatud, mis ei käinud sugugi kohalike kohta.
Nad vaatasid talle üllatunult otsa.
Siis liikusid nad veidi ebalevalt eesukse suunas.
Nad olid just ukse juurde jõudnud, kui välja ilmus lord Grimstone.
Nad peatusid ja pöörasid oma pilgu otsekui käske oodates tema poole.
„Tehke, nagu daam ütles!” käsutas ta. „Ma kutsun teid, kui vaja.”
Nad puudutasid oma mütsi, mida nad polnud peast võtnud, ja läksid trepist alla hoovi.
Lord Grimstone peatus kamina ees.
„Kuula nüüd, mu tüdruk,” ähvardas ta, „ära seisa õiglusel tee peal ees. Ma jään selle juurde, et võtan mehe, kes kusagil siin majas redutab, endaga kaasa.”
„Mis õiglusesse puutub, milord,” kostis Novella, „siis arvan, et seda peate arutama politseiülemaga, kes on minu isa hea tuttav. Kui toote ta siia ja selgitate, milles probleem, olen ma loomulikult nõus temaga igati vajalikku koostööd tegema.”
Lord Grimstone’i näoilme reetis Novellale, et viimane asi, mida mees tahtis, oli politseiülema sekkumine tema tegemistesse.
Tüdruk oli välja käinud trumbi, millele lord Grimstone’il polnud midagi vastu panna.
Ent otsekui suutmata tunnistada, et oli mingile plikale kaotanud, ütles mees:
„Pole mingit tarvidust sellest kõigest suurt numbrit teha! Ma lasin selle mehe arreteerida ja ta pistis plehku. Soovin ainult maja läbi otsida ja viia ta sinna, kus ta rohkem tüli ei tekita.”
„Minu teada pole see tundmatu midagi sellist teinud,” väitis Novella. „Pean teie kõrgeaulise lordi käitumist erakordseks ja millekski, millega ma pole oma elus varem kokku puutunud!”
Viivuks tundus lord Grimstone veidi kimbatuses olevat.
Siis ütles ta:
„Ajad väga nutikalt oma jonni, kuid olen kindlalt otsustanud mitte lahkuda tühjade kätega.”
„Väga hea,” sõnas Novella. „Kui nii väga peale käite, siis võivad teie teenrid maja läbi otsida tingimusel, et nad ei häiri minu ema.”
Novella vaikis, enne kui jätkas.
„Aga
