põnevusega ei ole ta varem kokku puutunud.
Teine peatükk
Kui nad raamatukokku jõudsid, oli paneel lahti ja Novella puges avast läbi.
Võõras tuli tema järel, end sirgu ajades, ja komistas.
Novella mõistis, et ehkki mees oli pärast ärkamist mõistlikku juttu ajanud, oli ta tegelikult täiesti kurnatud.
Sõnagi lausumata läks tüdruk edasi mööda koridori, mis viis vestibüüli.
Alles treppideni jõudes küsis ta ärevalt:
„K… kas te arvate, et jaksate… trepist üles minna?”
„Jah – muidugi,” vastas võõras. „Minuga on – kõik korras – olen vaid – pisut väsinud.”
Novella teadis, et see oli veel väga leebelt öeldud.
Trepist üles minnes pani tüdruk tähele, et mees vinnas end tema taga mööda käsipuud ülespoole.
Oma vigastatud kätt hoidis mees vastu keha.
Kergendusega märkas Novella, et kuigi käehaavast tuli ikka veel verd, ei tilkunud see enam põrandale.
Kui Novella trepimademele jõudis, väljus amm ema magamistoast.
Too vaatas võõrale üllatunult otsa.
„Sind ma just otsisingi, hoidjatädi,” ütles Novella. „Seda härrat tulistati kätte ja haav veritseb hullusti. Samuti on ta ääretult väsinud ja peaks minu arust võimalikult ruttu voodisse minema.”
Amm oli nagu harilikult oma ülesannete kõrgusel.
„Ehk astuksite siiapoole, sir…” ütles ta.
Kõneldes avas ta teisel pool leedi Wentmore’i tuba asuva ruumi ukse.
Seda tuba hoiti härrastele, keda tüdruku isa oli enne sõttaminekut võõrustanud.
Toa kujundus ja mööbel tundusid mõnevõrra maskuliinsed, ent voodi oli lai ja mugav.
Kui mees üle ukseläve astudes taas tuikuma lõi, ütles amm järsult:
„Lipake alla, preili Novella, tooge mulle kannuga kuuma vett ja paluge härra Dawkinsil jalamaid siia tulla.”
Kuna Novella mõistis, et amm oli talle omasel moel ohjad enda kätte haaranud, tegi ta nagu kästud.
Kui ta kööki jõudis, istus Dawkins laua taga, tema naine aga toimetas pliidi ääres.
„Amm kutsub sind ülakorrusele,” teatas Novella mehele. „Meil on üks vigastatud külaline.”
Dawkins ajas end aeglaselt püsti.
„Ma lä’en õige üles ja vaatan, mis ma saan ä’ä teha,” lausus ta.
„Ütle ammele, et toon kannu üles kohe, kui vesi keema läheb,” teatas Novella.
Kui Dawkins oli köögist väljunud, ütles ta proua erutatult:
„Ja kesse tullistas, tahaks teada!”
Novella mõtles, et seda tahaks ka tema teada.
Kuid ta vastas:
„Arvan, et tegu oli õnnetusega ja härra on mitte ainult rampväsinud, vaid ka tema kõht on väga tühi.”
Kuna see oli proua Dawkinsi pärusmaa, ütles naine:
„Mul ei lä’e supi valmistamiseks minutitki ja kuna munad toodi just tuppa, teen talle omletti.”
„Ta on kindlasti tänulik,” sõnas Novella. „Ja palun, proua Dawkins, ehk ma tohiksin selle kannu saada, sest amm tahab tema haava puhastada.”
Proua Dawkins lükkas veekannu pliidi keskele, et vesi rutem keema läheks.
Niipea kui see keema hakkas, andis ta kannu tüdrukule.
„Preili Novella, ütelge ammele,” rääkis ta, „et oleme supiga kibekähku üleval ja see põle mitte liialdus!”
Novella naeratas.
Ta oli proua Dawkinsi naljakate ütlemistega harjunud.
Magamistuppa naasnud, märkas Novella, et amm ja Dawkins olid võõra voodisse upitanud.
Mehe haavatud käsivars toetus käterätikute virnale.
Nüüd, kui Novella nägi võõrast selgemini, pani ta tähele, et mees oli õigupoolest väga nägus ja kahtlemata kõrgest soost.
Tundus veider võõrustada meest, kelle nime ta ei teadnud ja kes oli palunud tal oma elu päästa.
Ent Novellal polnud aega selle üle pikemalt juurelda.
Amm saatis ta sidemeid ja ravikreeme otsima.
Ta oli valmistanud need aias kasvavatest lilledest ja ürtidest.
Ta oli nendega Novellat ravinud sellest ajast saadik, kui too veel laps oli.
Tüdrukul läks natuke aega, et leida kõik, mida amm vajas.
Kui Novella magamistuppa tagasi tuli, oli võõras oma supi ära söönud ja näksis omletti.
Ent tüdruk märkas, et mehe silmad olid pooleldi suletud.
Niipea kui amm oli lõpetanud tema käe sidumise, sulges mees silmad, ja ta polnud nende kohalolust teadlikki.
Rulood alla tõmmanud, ütles amm talle, otsekui lapsega rääkides:
„Nüüd jääge magama, sir, ja ärgates tunnete end jupimaad paremini.”
Võõras ei vastanud ja amm kehutas Novellat toast lahkuma.
Enda järel ukse sulgenud, ütles amm:
„Härral tõuseb õhtuks kõrge palavik.”
„Palavik?” hüüatas Novella. „Kas käehaava pärast?”
„Luuni kuul ei jõudnud,” märkis amm, „aga ta on palju verd kaotanud ja kui ma ei eksi, siis tal tõuseb palavik ja päeva või paari pärast on ta jälle endine.”
Mis haigustesse puutus, siis selles osas polnud amm Novella teada kunagi eksinud.
Seepärast tõi tüdruk kuuldavale väikese ohke.
Mõte sellest, et enne ülejärgmist päeva ta mehe salapärase saabumise kohta rohkem midagi teada ei saa, ajas teda vihale.
Otsekui tema mõtteid lugedes ütles amm:
„Ja kes ta on, kui küsida tohib?”
Novella naeratas.
„Tean temast ainult seda,” kostis ta, „et ta on lord Grimstone’i vaenlane.”
„Ah,
