U KUNINGAST ŠAHRIARIST JA TEMA VENNAST ŠAHH ZAMANIST
Armuheitva ja halastusrikka Allahi nimel!
Kiitus olgu Allahile – heategevale kuningale – kõiksuse loojale – kolme maailma isandale – kes ilma sammasteta püstitas kindla taeva ja laotas maa meile puhkeasemeks. Ja tänu ning õnnistus meie isandale Muhamedile – palvus ja alatine tänu ja õnnistus kestku kuni kohtupäevani – aamen.
Tõesti, nende sõnad ja teod, kes on lahkunud enne meid, on saanud eeskujuks ja juhtnööriks tänapäeva inimestele, et nad hoiatuseks näeksid, milliseid saatusi on antud kanda teistele. Olgu siis kiidetud see, kes hoiatuseks nüüdisajale tegi mineviku lood! Sääraseist eeskujudest kõnelevad jutustused, millede nimetuseks on „Tuhat ja üks ööd”.
Neis kõneldakse, kuidas ammu möödunud aegadel elas India ja Hiina saartel kuningate kuningas. Temast jäi vaid kaks poega, mõlemad rüütellikud sangarid, ehkki vanem oli julgem kui noorem. Niisiis päris tema trooni ja valitses maad nii valju õiglusega, et kõik ta kuningriigi rahvad teda armastasid. Kuninga nimi oli Šahriar ja oma noorema venna, šahh Zamani pani ta Samarkandi ja berberite kuningaks. Ja kumbki valitses oma kuningriiki suure rõõmu ja rahuga vahet pidamata oma kakskümmend aastat.
Ent kui see aeg oli möödas, igatses vanem kuningas oma nooremat venda näha. Ta pidas vesiiriga nõu, et venda külastada. Kuid kuna see nõu ei paistnud sobivana, soovitas vesiir saata vennale kirja ja kingi kutsega külastada vanemat venda. See nõu meeldis kuningale, ja ta laskis valmis seada kauneid annetusi: toredate sadulatega hobuseid, valgeid orje ja tüdrukuid ning hinnalisi kangaid. Siis ta kirjutas šahh Zamanile kirja, milles väljendas oma soovi teda näha saada.
Kui sõnum oli kirjutatud ja pitserdatud, riietus vesiir ja korraldas kõik vajaliku. Ja kolme päeva pärast ta lahkus oma kuningast ning rändas üle kõrbede ja mägede, kiviste lagendikkude ja rõõmsate rohumaade. Ja kus ta iganes astus üle maa raja, mis maksis andameid tema kuningale, tervitati teda rikkalikkude kinkidega ja ta peatus seal kolm päeva, nagu külalisele kohuslik, ja kui ta siis neljandal päeval edasi rändas, saadeti teda auavaldustega terve päevatee maad.
Niipea kui ta lähenes Samarkandi linnale, kus asus šahh Zamani õu, saatis ta sõnumiviija teatama oma tulekust. Ja kui kuningas oli ära kuulanud sõnumitooja teate, käskis ta mõnd suurnikku oma venna vesiirile ühe päevatee maad vastu minna. Ja nad tegid seda, tervitasid ja tulid ühes temaga.
Ja kui ta saabus linna, läks ta otsemaid kuningalossi, astus kuninga ette, suudles maad tema ees ning palus talle tervist ja võitu kõigi vaenlaste üle. Ja ta ütles kuningale, et vend igatseb teda näha, ning ulatas talle kirja.
Šahh Zaman võttis selle ja kui ta oli selle läbi lugenud ja sellest jagu saanud, ütles ta: „Ma kuulen oma armsa venna käsku.” Ja vesiirile ta ütles: „Me asume teele pärast kolmandat päeva.” Ta juhatas vesiirile lossis sündsa toa ja laskis sõdurite jaoks telgid üles lüüa ja neile liha, jooki ja kõike tarvilikku anda. Neljandal päeval aga valmistus ta reisiks, võttis kaasa kalleid kinke ja nimetas asekuningaks venna vesiiri. Ja laskis kaameleid ja hobueesleid välja tuua ning asus oma sulastega linna ette laagrisse, et järgmisel päeval asuda teele oma venna pealinna.
Kui nüüd saabus öö, meenus talle, et ta oli midagi lossi unustanud. Ja ta läks salaja tagasi oma tubadesse ja seal ta leidis oma naise ühe musta koka embuses. Kui ta seda nägi, muutus maailm mustaks ta silme ees ja raevus ta tõmbas oma mõõga ja lõi nad mõlemad ainsa hoobiga neljaks tükiks. Siis ta tõttas tagasi laagrisse, kellelegi lausumata, mis oli sündinud.
Siis nad asusid teele, kuid teel ta ei suutnud unustada oma naise truudusetust. Ja vaev näris teda, et ta koltus ja ta ihu muutus nõrgaks nagu inimesel, kes seisab surma suus. Kui vesiir seda märkas, lühendas ta päevateid ja peatus kauem veekogude ääres ning katsus kõigiti kuningat lohutada.
Kui nad nüüd olid saabunud vana pealinna ligidale ja eesjooksja oli Šahriarile teatanud rõõmsa sõnumi, tuli viimane oma riigi vesiiride ja emiiridega vennale vastu, tervitas teda ja tundis ülimat rõõmu. Ent niipea kui vennad kohtusid, ei jäänud muutus vanema eest varjatuks ja ta päris vennalt selle põhjust. Ja šahh Zaman vastas: „See on reisist, ja ma vajan hoolitsust.” Sel kombel ta varjas oma saladust.
Siis läksid mõlemad linna ja vanem vend andis nooremale eluruumid lossis iluaia kohal. Ja kui ta nägi teda mõne päeva pärast ikka veel kurvana, arvas ta selle süüks oma maast eemalolekut. Ja ta jättis tema omapead ega pärinud temalt midagi. Kui ta aga ühel päeval nägi teda veel nõrgemana, kutsus ta arstid ja targad ja need ravisid teda terve kuu aega, kuid rohud ei aidanud. Sest tema mõtles üha oma naise väärteole ja ta meeleheide aina kasvas.
Ühel päeval ütles talle Šahriar: „Mina lähen jahile, kas ei kergendaks see sinugi südant?” Šahh Zaman aga kostis: „Oh mu vend, minu hing ei igatse ühtki rõõmu, palun sinult vaid seda, lase mind siin rahus viibida!”
Ja järgmisel hommikul, kui ta vend oli asunud jahiretkele, lahkus šahh Zaman oma toast ja istus ühe võretatud akna taha, kust oli ülevaade iluaiale. Ja sinna ta jäi istuma ja mõtles kurbi mõtteid oma naise reetmisest. Ja kui ta seal istus, avanes väike salajane lossiuks ja sealt väljus kakskümmend orjatari ja nende keskel ta venna naine, kes oli imesteldavalt kaunis. Nad möödusid just tema akna alt veebasseini äärde, mis oli keset aeda. Ja kui nad oma pealisriided ja loorid maha võtsid, siis ta nägi, et kümme neist olid mehed, valged orjad. Ja nad korraldusid paariti tantsima ja kuninganna, kes oli üksi jäänud, hüüdis: „Siia mu juurde, mu isand Said!” Ja ühe puu otsast ronis alla suur keerlevate silmadega kohmakas mooramees, astus kuninganna juurde ja embas ning suudles teda.
Kui nüüd šahh Zaman nägi oma venna naise käitumist, ütles ta enesele: „Allahi nimel, minu õnnetus on vähem kui see! Sest mu vend on suurem kuningas kui mina, ja ometi on tema naine armunud sellesse räpasesse orjasse.” Ja ta jättis oma leinamise ja meeleheite ning leevendas oma vaeva. Ja kui saabus öine einetamisaeg, siis ta sõi ahnelt ja isukalt, sest kaua oli ta roogadest hoidunud. Ja ta tänas kõikvõimsat Allahit ning veetis rahuliku ja kosutava öö. Ja järgmisel hommikul ta sõi mõnuga, ja ta tervis ning jõud hakkasid tagasi tulema.
Kümne päeva pärast tuli kuningas jahilt tagasi ja vennad tervitasid teineteist. Ja kui kuningas Šahriar nägi, kuidas ta venna tervis ja jume olid tagasi tulnud, imestas ta ja ütles: „Oh mu vend, oleksin meeleldi näinud, et oleksid mind jahil saatnud, nautides minu riigis lõbu ja meelelahutust.” Siis asusid nad mõlemad hobuste selga ja ratsutasid linna; ja kui nad lossis istet võtsid, kanti neile lauad ette, ja nad sõid. Ja pärast sööki ütles kuningas Šahriar oma vennale: „Mu vaim on rabatud imestusest sinu seisukorra pärast. Ma nägin sind kahvatuna ja nõrgana, kui läksin jahile; ent nüüd – kiitus olgu Allahile! – näen loomulikku jumet su näkku tagasi pöörduvat ja su seisukord näib olevat väga hea. Ma uskusin, et su haigus tuli oma maast ja perest eemalolekust, ja seepärast ma ei vaevanud sind pärimistega. Kuid nüüd ma palun sind, selgita mulle oma põdemise ja tervenemise põhjus. Kõnele ja ära varja mu eest midagi.
Kui šahh Zaman seda kuulis, langetas ta viivuks oma pea, ja siis ta ütles: „Ma ütlen sulle, mis põhjustas mu haiguse, kui sa ei päri, kuidas sain sellest terveks.”
Šahriar, keda sellised sõnad panid väga imestama, ütles: „Siis lase mind kuulda, mis oli su põdemise põhjuseks!”
„Tea siis, oh mu vend,” kostis šahh Zaman, „kui saatsid oma vesiiri kutsega minu juurde, siis seadsin enda valmis ja tulin ära pealinnast. Kuid peagi meenus mulle, et olin unustanud ühe nööri kalliskive, mille olin määranud sulle kingiks.”
Ja siis ta jutustas kuningale, mis oli sündinud ja kuidas ta oli oma naise tapnud. Ja ta palus vabandust, et ta keeldub kõnelemast seda, mis oli ta jume tagasipöördumise põhjuseks.
Šahriar raputas suuresti imestades pead ja hüüdis südamest, milles põlesid vihaleegid: „Tõepoolest, määratu on säärase naise häbitus! Mu vend, oled pääsenud mõnestki pahandusest, kuna lõid maha oma naise. Allahi eest, mina sinu asemel poleks
