muret valmistada kui minule osaks sai.”
„See oleks veel rohkem põhjuseks mulle kõike jutustada. Ja ma vannutan sind Allahi nimel, ära varja midagi!”
Siis jutustas šahh Zaman talle kõik, mis ta oli näinud, ja ta lõpetas sedaviisi: „Kui nägin sinu õnnetust ja sinu naise reetmist, oh mu vend, ja kui olin mõtelnud, et sina oled minust aastailt vanem ja võimult vägevam, siis kahanes minu mure sinu omaga võrreldes ja mu vaim saavutas tasakaalu ja meelekindluse. Siis ma loobusin nukrutsemisest ja meeleheitest ja suutsin taas süüa ja juua ja magada, ja kiiresti sain tagasi jõu ja tervise. See on tõde ja täis tõde.”
Kui kuningas Šahriar seda kuulis, võttis suur viha temas maad ja näis, nagu tahaks see ta lämmatada. Ent peagi ta toibus ja lausus: „Oh vend, ma ei suuda seda uskuda, enne kui seda enda silmaga näen.”
„Kui tahad oma õnnetust näha,” ütles šahh Zaman, „siis valmistu uuesti jahilesõiduks, ja siis peida end koos minuga, küll siis näed.”
„Õige,” ütles kuningas; ja ta laskis teatavaks teha, et ta ära sõidab, ja sõdurid läksid linnast välja ja lõid seal telgid üles. Ja Šahriar läks ühes nendega linnast välja, istus nende hulka ja käskis orje mitte kedagi tema juurde lasta. Kui aga saabus öö, siis kutsus ta oma vesiiri ja ütles talle: „Istu sina minu kohale ja ära lase kolme päeva jooksul kedagi märgata, et olen siit ära.”
Ja kõik toimus, nagu šahh Zaman oli vennale jutustanud. Siis riietusid vennad, nii et neid ei võidud tunda, ja läksid öösel salaja lossi, kus nad veetsid pimedad tunnid. Ja koidikul nad istusid võre taha, kust oli ülevaade iluaiale. Ja varsti tuli kuninganna oma tüdrukutega välja ja kõik toimus, nagu šahh Zaman oli vennale jutustanud. Kui aga kuningas Šahriar oma naise reetmist nägi, läks ta nagu meeletuks ja hüüdis: „Üksnes täielikus üksinduses võib inimene end päästa selle räpase maailma eest.” Ja ta lisas: „Ära sega, oh mu vend, mu kättemaksu kava.”
Siis nad läksid niisama salaja tagasi kuninga telkide juurde, nagu nad olid tulnudki, ja kui vesiirid ja emiirid olid koos, andis ta oma asekuningale aurüü ja käsu otsekoheseks tagasipöördumiseks linna. Siis istus ta oma troonile ja andis vesiirile käsu: „Annan sulle käsu mu naine surma saata, sest ta on oma tõotust murdnud.” Ja vesiir vedas naise kohtuväljale ja tappis ta. Siis võttis kuningas Šahriar mõõga, läks lossi ja tappis kõik kõrvalnaised ja nende orjad. Ja ta tõotas siduvat tõotust, et ükskõik kelle ta naibki, ta tapab selle hommikul pärast pulmi, et ei saadaks ta au teotada, „sest,” ütles ta, „iialgi veel ei olnud ega saa iialgi olema ustavat naist maailmas.” Siis palus šahh Zaman luba asuda koduteele, ja ta läks ja matkas, kuni saabus oma maale.
Šahriar andis vesiirile käsu temale õhtuks mõrsja muretseda. Ja vesiir tõi ilusa tütarlapse, ühe emiiri tütre, ja kuningas võttis ta naiseks, aga kui koitis hommik, käskis ta vesiiri tal pea otsast maha raiuda, mida minister tegi hirmust kuninga ees.
Ja nii kestis kolm aastat, et kuningas kosis iga päev ühe neitsi ja tappis ta järgmisel hommikul, kuni rahva seas tõusis kisa ja needmist kuninga vastu ja rahvas palus Allahit, et ta hävitaks kuninga ja lõpetaks ta valitsemise. Ja naised hakkasid mässama ja emad nutsid ja vanemad põgenesid oma tütardega, kuni linnas polnud enam ühtki tütarlast, kes võiks kuningale meeldida. Ja jälle andis kuningas vesiirile käsu tuua talle nagu tavaliselt üks neitsi, ja vesiir läks ja otsis, kuid ei leidnud enam ühtainustki. Siis tuli ta mures ja vaevas koju, sest ta kartis oma elu pärast.
Aga temal oli kaks tütart, Šahrazad ja Dunyazad, kelledest vanem oli lugenud varemate aegade kuningate raamatuid ja pärimusi ning eeskujusid ja lugusid endistest inimestest; jah, kõneldi koguni, ta olevat kogunud tuhat luguderaamatut. Ta oli lugenud luuletajate teoseid ja tundis neid peast, ta oli tark ja sõnakas, rõõmus ja viisakas.
Ja ta ütles ühel päeval isale: „Miks näen ma sinul lasuvat mure koormat?” Kui vesiir kuulis seda sõna oma tütre suust, jutustas ta temale algusest lõpuni kõik, mis oli sündinud tema ja kuninga vahel.
Siis ütles tütar: „Allahi eest, oh mu isa, kui kaua peab kestma see naistemõrv? Kas pean sulle ütlema, mis mõlgub mu meeles, et päästa mõlemad pooled hukatusest?”
„Jätka, mu tütar!” kostis isa, – ja ta ütles: „Soovin, et annaksid minu kuningale naiseks; emba kumba, kas jään ma ellu või saan moslemi tütarde lunarahaks ja nende vabanemise vahendiks.”
„Allah hoidku sind!” hüüdis vesiir lõkendavas vihas, „ära saada oma elu säärasesse ohtu! Tea, et kui puudub kogemusi, satutakse hõlpsasti õnnetusse.”
„Sa pead mu põiklemata,” ütles tütar, „tegema selle hea teo teostajaks ja pead laskma kuningat mind tappa, kui ta tahab; ma suren ainult lunarahana teiste eest.”
„Oh mu tütar,” küsis vesiir, „ja mis kasu sellest saab olla, kui oled oma elu ära visanud?” Ja uuesti sai ta vihaseks, noomis tütart ja ütles: „Tõepoolest, ma kardan, et sinu käsi käib samuti nagu eeslil ja härjal ja kaupmehel.”
„Ja kuidas,” küsis tütar, „käis siis nende käsi?”
Ja isa algas:
LUGU EESLIST JA HÄRJAST
Kord elas kaupmees, kel oli palju raha, hulk sulaseid ja veiseid ning kaameleid. Tal oli ka naine ja perekond ja ta elas maal, sest ta armastas põllupidamist ja oli taibukas peremees.
Ja Allah, see kõrge, oli andnud talle ande mõista loomade ja iga seltsi lindude kõnet, kuid ta ei tohtinud seda kellelegi avaldada, kui ta ei tahtnud surra. Selle hirmu pärast ta pidas seda saladuses.
Lehmalaudas oli tal ühe sõime külge seotud härg ja eesel. Kui nüüd kaupmees ühel päeval istus seal oma sulastega ja lapsed mängisid ta ümber, kuulis ta härga ütlevat eeslile: „Rahu ja rõõmu sulle, ärkamise isa, kuna sina naudid puhkust ja head hoolitsust; sinu alune on puhtaks pühitud, sulased teenivad ja söödavad sind, ja sinu toiduks on tuulatud oder ning joogiks puhas kaevuvesi, selle vastu aga mind, armetut olendit, viiakse südaöösel laudast välja, pannakse mu taha ader ja mu turjale riist, mida nimetatakse ikkeks; ja ma pean koidust loojakuni kündes vaevlema. Ma pean tegema rohkem kui suudan ning ööst öösse taluma alandavat kohtlemist. Ja siis talutavad nad mu tagasi pekstud kintsude ja vaevatud turjaga, valutavate jalgade ja pisaraist kibedate silmadega. Siis sulevad nad mu lauta ja viskavad mulle ette ube ning heksleid, koos pühkmete ja jätistega. Ja mina laman ööd otsa haisval sõnnikul. Ent sina seisad alati rahus oma pühitud puhtas latris, või olgu siis, et isandal harva juhtub olema mõni käik äri asjus; siis ta ratsutab sinu seljas läbi linna ja tuleb varsti jälle tagasi. Nii olen mina hädas ja vaevas, kuna sina mõnusasti puhkad; sina magad, kui minul pole und; mina nälgin, kui sina sööd kõhu täis; ja minu osaks on põlgus, kuna sind hästi koheldakse.”
Kui härg oli lõpetanud, pöördus eesel tema poole ja ütles: „Oh lailaup, oh sina kadunu! Ei valetanud see, kes nimetas su veiselojuseks, sest sinul, härjaisa, pole ei aru ega leidlikkust. Oled narrim narride seas ega tunne sa häid nõuandjaid. Sina, narr, oled innuga vaeva nägemas oma isanda ees; ja sa kisud ja kulutad ning tapad end teiste heaks. Sa lähed välja, kui kutsutakse hommikupalvusele, ega tule tagasi enne päikeseloojakut; ja kogu pika päeva sa kannatad võimalikke alandusi, hoope, peksu ja sõimu. Siis kuula mind, isand härg! Kui nad sind seovad su haisva sõime külge, siis kaabid sa esijalaga maad ja lööd tagusõrgadega ning müksad neid sarvedega ja mürad valjusti, nii et nad arvavad, et oled rahul; ja kui sulle visatakse toitu ette, siis sa asud ahnelt ja kiiruga täitma oma kaunist rasvast magu. Aga kui sa kuulad minu nõu, siis läheb su põli paremaks ja sa saad tunda kergemat elu kui mina. Kui lähed põllule ja nad panevad sulle turjale selle riista, mida nimetatakse
