style="font-size:15px;"> Abu al-Hasan vaatas neile otsa, ja kuna ta neid ei tundnud, tõusis ta püsti ja küsis neilt: „Mis te ütlete? Kas tahate tulla minu majja, süüa, mis on valmis, ja juua, mis on parajasti saadaval, nimelt kausis küpsetatud leiba, keedetud liha ja selgitatud viina?”
Kaliif keeldus, kuid tema vannutas teda ja ütles: „Allah olgu sinuga, isand, tule minuga, sest täna oled sina mu külaline, ära riku mu lootust, mis tugineb sinule.”
Ja ta ei lakanud peale käimast, kuni kaliif oli nõus. Abu al-Hasan oli rõõmus, kõndis nende ees ja vestles nendega, kuni nad saabusid tema majja, kus ta juhtis kaliifi saali. Ja Al-Rašid astus ruumi, ja kui sina oleksid näinud neid seinu, sa oleksid näinud imet; ja kui oleksid vaadanud veetoru, sa oleksid näinud kullast kaevu.
Kaliif jättis oma saatja ukse juurde ja kui ta võttis istet, tõi peremees talle süüa. Nii ta sõi ja Abu al-Hasan sõi koos temaga, et toit talle maitseks. Siis ta kandis laua ära, nad pesid käsi ja usklike valitseja istus ühes temaga. Abu al-Hasan tõi jooginõu, asetas selle ta kõrvale ja vesteldes temaga valas viina ja andis talle juua. Ja kui nad olid küllalt joonud, kutsus peremees naisorja, nõtke nagu pajuvitsa; see võttis kandle ja laulis.
Tema külalislahkus meeldis kaliifile ja see ütles: „Oh noormees, kes sa oled? Anna end minule tunda, et võiksin sulle su heldust tasuda.”
Abu al-Hasan aga naeratas ja ütles: „Oh mu isand, jäägu meist kaugele, et tuleks tagasi see, mis on möödas, ja et ma veel kord seltsiksin sinuga!”
Küsis siis usklike vürst: „Ja mispärast siis? Miks ei taha sa mulle tunda anda oma saatust?”
Kostis Abu al-Hasan: „Tea seda, mu isand, minu lugu on harukordne, ja kõigel on oma alus.”
Küsis Harun al-Rašid: „Ja milline on selle alus?”
Vastas tema: „Sel alusel on oma saba.”
Nende sõnade üle naeris kaliif, ja Abu al-Hasan jätkas: „Tahan sulle neid sõnu selgitada võrukaela ja koka looga. Siis kuula, mu isand:
LUGU VÕRUKAELAST JA KOKAST
Üks logeleja leidis ühel hommikul, et tal pole raha, ja maailm jäi talle kitsaks ning ta kannatus lõppes. Siis ta heitis maha ja magas senikaua, kuni päike teda nii pistis, et tal tuli vahtu suust. Viimaks ta tõusis, ja tal ei olnud ühtki raha, ei ainust drahmigi.
Ta läks ühe koka poe juurde, kes asetas tulele potte ja panne, pesi anumaid, puhastas kaalu ja niisutas ning pühkis oma poodi. Ja tõepoolest, ta rasv ja õlid olid selged ja kurnatud ja ta vürtsid lõhnasid, ja ta ise seisis pottide taga, valmis teenima ostjaid.
Võrukael, kelle mõtteid teritas nälg, astus tema poodi, tervitas ja ütles: „Kaalu mulle poole drahmi eest liha, veerand drahmi eest keedetud hirssi ja niisama palju leiba.”
Kokk kaalus, ja võrukael astus ligi; kokk pani toidu talle ette, ta sõi kõik otsa ja noolis taldrikudki puhtaks ning jäi nõutult istuma, kuna ta ei teadnud, kuidas tasuda kokale söödu eest. Ja kui ta laskis silmadel ringi käia, langes ta pilk savianumale, mis oli kummuli ühe augu kohal. Ta kergitas seda, ja leidis selle all värskelt otsast lõigatud verise hobusesaba. Sellest ta järeldas, et kokk võltsis roogi hobuselihaga. Ta oli rõõmus, et ta selle avastas, pesi oma käed ja läks noruspäi minema.
Kui kokk märkas, et ta lahkus arvet õiendamata, hõikas ta temale järele: „Pea kinni, sa katk ja sissemurdja!”
Võrukael seisatas ja küsis: „Kas sõimad mind ja hõikad sääraseid sõnu minule, sina näru?”
Siis vihastas kokk, kargas poest välja ja hüüdis: „Mida mõtled oma sõnadega, sina häbematu, kes sa sööd minu leiba, mu hirssi ja liha ning rooga ja lähed maksmata, üteldes: rahu olgu sinuga, nagu poleks midagi olnud?”
Vastas see rahatu: „Sa valetad, neetud närupoeg!”
Nüüd aga kokk haaras oma võlgniku turjast kinni ja kisendas: „Teie, moslemid, see oli täna mu esimene ostja ja ta sõi minu toitu, ning ei maksnud midagi!”
Ja rahvast kogunes nende ümber ja kõik hurjutasid teda ja ütlesid: „Anna talle kätte selle hind, mis sa oled söönud!”
Tema vastas: „Andsin talle ühe drahmi, enne kui astusin poodi.”
Kokk karjus: „Võetagu minult kõik, mis ma täna müün, kui ta mulle kas või palja drahmi nimegi oleks andnud! Allahi eest, ta ei andnud mulle midagi, vaid sõi oma söögi ja läks minema ning tahtis sõna lausumata kaduda.”
Võrukael vastas: „Andsin sulle ühe drahmi.” Ja ta teotas kokka, kes ei jätnud vastamata; siis ta lõi teda ja nad läksid rinnutsi kokku.
Kui rahvas nägi neid maadlemas, astusid mõned ligi ja küsisid: „Mida tähendab teie kaklus, millel pole alust?”
Võrukael vastas: „Ometi, Allahi nimel, sel asjal on alus ja alusel on saba!”
Hüüdis siis kokk: „Tõepoolest, Allahi eest, nüüd sa meenutad mulle su drahmi! Muidugi ta andis mulle ühe drahmi, ja ainult veerandi eest ta on söönud. Tule ja söö, mis jäi sul su drahmi eest veel saada!”
Sest kui mainiti saba, siis ta taipas, kuidas lugu oli.
„Ja minu lool, mu sõber,” lisas Abu al-Hasan, „on samuti alus; ja ma jutustan sellest sulle.”
Kaliif naeris ta sõnade üle ja ütles: „Allahi eest, see on lõbus lugu! Jutusta nüüd mulle oma lugu ja selle loo alusest.”
Peremees kostis: „Rõõmu ja mõnuga!”
Ja ta jutustas talle oma loo ning lõpetas: „See ongi põhjuseks, miks ma sulle ütlesin: jäägu meist kaugele, et korduks see, mis on möödas; sest pärast tänast ööd ma ei taha sinuga enam seltsida.”
Kui usklike vürst seda kuulis, naeris ta valju naeru ja ütles: „Allahi eest, oh mu vend, ma annan sulle andeks, kuna sain teada selle aluse, millel on saba. Ometi ma ei tahaks, inšallah, sinust lahkuda.”
Vastas Abu al-Hasan: „Oh mu külaline, eks ma ütelnud: jäägu meist kaugele, et korduks see, mis on möödas. Tõepoolest, ma ei taha sind teist korda näha.”
Siis tõusis kaliif üles, ja peremees pani talle ette kausi pruunistatud hanega ja viilu hapendamata leiba; ja ta istus, lõikas selle küljest ning ulatas suutäisi kaliifile.
Kui nad olid söönud, tõi Abu al-Hasan kausi, kannu ja potast, ja nad pesid käsi. Siis ta süütas kolm vahaküünalt ja kolm lampi, laotas joomaliniku ja tõi selget, vana viina, millel oli puhta muskuse lõhn. Ja Hasan täitis esimese karika ja ütles: „Oh mu joomakaaslane, jätkem sinu loal vormlikkused! Su ori on sinu ees; ärgu tabagu mind sinu kaotus!”
Ja ta jõi tühjaks ühe karika ning täitis teise, mille sündsas aukartuses ulatas kaliifile. Tema viis meeldis usklike valitsejale, kuna ta kõneles haritud kombel, ja ta ütles endamisi: „Allahi eest, ma tahan talle seda kindlasti tasuda.”
Ja Abu al-Hasan täitis uuesti karika, ulatas selle kaliifile, ja nad ei lakanud joomast ja vestlemast enne keskööd, kus kaliif ütles peremehele:
„Oh mu vend, kas kannad sa südames mingit soovi, mille teostumist tahaksid näha, ehk tunned sa midagi, mida sooviksid kõrvaldada?”
