mu isand! Niikaua kui ma elan, ei esita ma sulle ühtki küsimust!” Siis andku mees talle veel hea hoop, ja edaspidi on tal rahu muredest ning ta võib nautida oma elu. Aga sel meie peremehel pole ei aru ega otsust.”
Kui kaupmees neid tarku sõnu kuulis, läks ta kiiresti, lõikas paar mooruspuu oksa, läks oma naise tuppa ning peitis need sinna; siis hüüdis ta naist: „Tule oma tuppa, et ma teiste nägemata võin sulle saladuse avaldada ja siis surra.”
Naine läks tuppa, ja mees sulges ukse ning andis talle tubli nahatäie ja ütles ise sekka: „Kas sa veel tahad pärida asju, mis sinusse ei puutu?”
Naine oli peaaegu minestamas ja hüüdis viimaks: „Ma kahetsen! Allahi nimel, ma ei taha enam esitada küsimusi. Ja tõepoolest, ma kahetsen otsekoheselt ja südamest!” Siis ta suudles alistuvana mehe kätt ja jalga, ja mees viis ta välja ning kõik sugulased olid rõõmsad ja lein oli muutunud lõbuks ja hõiskamiseks. Ja kaupmees elas naisega õnnelikult kuni surmani.
„Ja sinuga, mu tütar,” jätkas vesiir, „kui sa ei jäta oma kangekaelsust, ma toimin samuti nagu kaupmees oma naisega.”
Kuid tütar vastas kindlalt: „Mina ei jäta, oh mu isa, ega muuda seegi lugu minu otsust. Jäta säärased jutud ja kõnelused, ma ei kuula sinu sõnu, ja kui sina mulle seda keelad, siis lähen kiuste kuningale naiseks. Ja ma lähen üksi ta juurde ja ütlen temale: „Palusin oma isa, et ta annaks mind sulle naiseks, aga tema ei tahtnud anda minusugust sinusugusele.”
Ta isa küsis: „Kas peab see siis sündima?”
Ja tütar vastas: „See peab sündima.”
Ja kuna vesiir oli tüdinenud kasutust hädaldamisest, vaidlustest, veenmisest ja mahalaitmisest, siis ta läks kuningas Šahriari juurde, õnnistas teda, suudles maad ta jalge ees ja jutustas talle kogu tüli oma tütrega ja ka seda, et tal on kavatsus tuua tütar öösel kuninga juurde. Kuningas imestas ülimal määral, sest vesiiri tütre suhtes oli ta nimelt erandi teinud, ja ta ütles vesiirile: „Oh kallim nõuandjaist, kuidas see tuleb? Tead ju, et olen taeva looja nimel tõotanud, et ma igaühe kohta, kelle olen võtnud naiseks, järgmisel hommikul sinule ütlen: „võta ja tapa ta!” Ja kui sa seda ei tee, siis saab see möödapääsmatult sulle endale osaks.”
„Allah aidaku sul saavutada kuulsust ja pikendagu su iga, oh aja kuningas,” vastas vesiir, „seda kõike olen temale ütelnud ja veel palju enamgi, kuid tema on nõnda otsustanud, ei taha mind kuulata ja nõuab, et ta järgneva öö veedaks kuninga juures.”
Siis oli Šahriar üpris rõõmus ja ütles: „Nii on hea, too ta siis minu juurde!”
Vesiir läks tagasi ja teatas oma tütrele kuninga käsu ja ütles: „Allah lohutagu su isa sinu kaotuse pärast!”
Ent Šahrazad rõõmustles suurimal määral, seadis kõik valmis, mis oli vajalik, ja ütles oma nooremale õele Dunyazadile: „Pane hoolikalt tähele, millise ülesande sulle usaldan. Kui olen kuninga juures, siis saadan sinu järele; ja kui sina näed, et kuningas hakkab magama jääma, siis ütle minule: oh mu õde, kui sa pole veel unine, siis jutusta mulle mõni uus lugu, et ärkveloleku tunde rutem mööda saata; ja siis ma tahan jutustada loo, mis peab saama meie vabastamiseks ja võõrutama kuninga ta verejanulisest kombest, kui see on Allahi meele pärast.”
Ja Dunyazad vastas: „Armastuse ja heameelega.”
Kui öö oli käes, viis vesiir, ta isa, Šahrazad kuninga juurde, kes teda nähes rõõmsaks sai ning küsis: „Kas tõid mulle, mida vajan?”
Ja vesiir vastas: „Jah.”
Kui Šahrazad oli üksi, siis ta hakkas nutma, ja kuningas küsis: „Mis sinul puudub?”
Ta vastas: „Aja kuningas, mul on noorem õde, kelle tahan jumalaga jätta, enne kui näen päeva koitmas.”
Siis saatis kuningas kohe Dunyazadi järele. Ta tuli, suudles maad ja kuningas lubas tal aseme jalutsis istet võtta.
Kui saabus südaöö, siis andis Šahrazad õele märku, ja õde tõusis ja ütles: „Allah olgu sinuga, oh mu õde, jutusta meile mõni uus, huvitav ja lõbus lugu, et viita meie ärkveloleku tunde!”
„Suure lõbu ja rõõmuga,” vastas Šahrazad, „kui vaga ja õnnelik kuningas lubab.”
„Jutusta,” ütles kuningas, kel polnud und ega rahu ja ta tundis rõõmu uuest loost. Siis rõõmutses Šahrazad, ja ta alustas esimesel ööl tuhande ja ühe öö esimest lugu. Ja kuningas kuulas öö läbi, Šahrazad aga jõudis hommikuks loo keskpaigani.
Ta nägi päeva koitvat ja peatus jutustamises. Siis ütles ta õde: „Kui kaunis on su jutustus ja kui meeldiv, kui hurmav ja paeluv!”
Ja Šahrazad lausus: „Mis on see kõik selle vastu, mida võiksin sulle jutustada järgmisel ööl, kui kuningas mind säästaks ja kui oleksin elus!”
Siis ütles kuningas endale: „Allahi eest, ma ei lase teda tappa, enne kui kuulen selle loo lõppu.”
Siis läks kuningas vastuvõturuumi kotta, ja seal seisis vesiir, tütarde surilinad kaenla all. Ja kuningas andis käskusid ja tegi korraldusi, kuid ei kõnelnud vesiirile midagi juhtunust. Ja minister imestas ülimal määral ja kuningas pöördus tagasi lossi.
Kui oli käes teine öö, siis ütles Dunyazad oma õele: „Oh mu õde, jutusta meile see lugu lõpuni,” ja tema kostis: „Suure lõbu ja rõõmuga, kui kuningas lubab.”
Siis ütles kuningas: „Jutusta oma lugu!” ja Šahrazad jätkas jutustamist.
Nii toimus tuhat ööd läbi, et Šahrazad jutustas lugusid, mis on käesolevas raamatus üles tähendatud. Ja tuhat ja esimesel ööl sündis, mis esitatakse omal ajal. Ja nüüd järgnevad jutustused.
LUGU ABU AL-HASANIST EHK ÄRGANUD MAGAJAST
Sain kuulda, oh õnnelik kuningas, et ükskord elas Bagdadis Harun al-Rašidi kalifaadi ajal kaupmees, kellel oli poeg Abu al-Hasan-al-Khalia. Kui kaupmees suri, pärandas ta temale palju vara, mille poeg jagas kahte ühesuurusesse ossa. Poole ta pani tallele, kuna poole ta tahtis ära tarvitada.
Ja ta hakkas läbi käima pärslastega ja kaupmeeste poegadega ning andus hea viina ja roogade nautlemisele, kuni ta rikkus oli raisatud. Siis läks ta oma sõprade ja joomakaaslaste juurde ja kurtis neile oma häda ning avaldas, et kõik vara, mis oli tal käes, on kulutatud. Ent keegi ei hoolinud temast ja mõni ei vastanudki talle.
Ja ta tuli tagasi oma ema juurde (ja tõepoolest, ta süda oli murdunud) ja jutustas temale, mis ta oli üle elanud oma sõpradega, kellest ükski talle ühe sõnagagi ei tasunud. Ütles siis ema: „Oh Abu al-Hasan, nii on nüüdisaja pojad. On sul midagi hinge taga, siis tulevad nad su juurde, ei ole sul midagi, siis tõukavad nad sinu kõrvale.” Ja ta lohutas poega, kuna see kaebas ja ta pisarad jooksid.
Ja ta tõusis ruttu üles ja läks sinna, kuhu oli talletanud oma vara teise poole, võttis selle ja elas sellest mõnusasti ning tõotas, et ta elades ei seltsi nendega, keda oli varem tundnud, vaid ainult mõne võõraga, keda ta ei kostita kauem kui vaid üks öö, ja niipea kui saabub hommik, ei tunne ta teda enam.
Ta istus siis iga õhtu Tigrise jõe sillal ja vaatas otsa igaühele, kes läks mööda. Ja kui ta nägi mõnd võõrast, siis sõlmis ta sellega sõprust ja viis oma majja, kus kostitas teda hommikuni ja jõi koos temaga. Siis aga saatis ta võõra minema ja ei kavatsenud teda edaspidi tervitada
