Abu al-Hasan: „Kui taevas tahaks, ma oleksin ainuski päev kaliif, et saaksin tasuda oma naabreile! Sest mu naabruses on mošee, kus elab neli šeiki, keda pahandab see, kui mind keegi külastab; ja nad kiusavad mind oma kõnedega ja torgivad sõnadega ning ähvardavad usklike valitsejale minu peale kaevata. Tõepoolest, nad tülitavad mind palju, ja ma palun Allahit, kõigekõrgemat, et ta annaks mulle üheks päevaks võimu, siis tahan neid peksta lasta ja niisama mošee imami. Ja ma tahan lasta neid talutada mööda linna ja hüüda nende eel: „see on palgaks, ja väikeseks palgaks sellele, kes ülearu lobiseb, inimesi tülitab ja nende mõnu muudab meelehärmiks!” See on mu soov, ja see on ainus.”
Ütles kaliif: „Allah andku sulle, mida ihkad! Joogem veel üks karikas, ja homme õhtul ma olen jälle siin.”
Abu al-Hasan vastas: „See jäägu meist kaugele!”
Ja kaliif tõstis karika, millesse poetas uimastava taime tüki, ulatas selle oma võõrustajale ja ütles: „Minu elu nimel, oh mu vend, joo sest karikast minu käest.” Ütles Abu al-Hasan: „Jah, sinu elu nimel, tahan juua sinu käest.”
Ja ta võttis ning jõi karika tühjaks. Ent vaevalt oli jook vajunud alla, kui ta pea langes ta jalge ette ja ta kukkus maha nagu mahalöödu. Siis läks kaliif välja ja ütles oma orjale Masrurile: „Mine majja noormehe juurde, kellele see maja kuulub, tõsta ta üles ja too ta minu juurde paleesse. Ja kui sa lähed, siis sule uks.” Ise ta pöördus minema, kuna Masrur läks täitma ta käsku.
Ta saabus noormehega paleesse, kui öö jõudis lõpule ja kuked hakkasid kirema; ja ta asetas noormehe usklike valitseja ette, kes naeris.
Siis saatis kaliif Dzafari järele ja ütles sellele: „Vaata seda noormeest, ja kui sa näed teda homme minu valitsejaistmel ja kalifaadi troonil, siis teeni teda ja käsi ka emiire, suurnikke ja teenreid ning minu riigi võimukandjaid astuda tema ette ja kuulata ta käsku, nagu oleksid nad tema alluvad. Ja ärge rääkige milleski vastu järgmise päeva jooksul.
Dzafar võttis käsu vastu ja kaliif läks ning ütles naistele palees: „Kui see magaja homme ärkab, siis suudelge maad tema käte vahel ja ümmardage teda; pange talle selga kuninglikud riided, andke talle süüa kuninglikest nõudest ja ütelge talle: „Sa oled kaliif.” Ja ta õpetas neile, mida noormehele ütelda ja kuidas teda kohelda, ning läks ise ära.
Abu al-Hasan aga ei lakanud norskamast enne, kui päev koitis. Siis astus üks ümmardaja ta juurde ja ütles: „Oh meie isand, hommikupalvusele.”
Kui Abu al-Hasan seda kuulis, naeris ta, ja kui ta avas silmad ja laskis neil ringi käia, nägi ta kullatud ja kalliskividega kaunistatud seinu ja lage, ümberringi magamisruume, mille uste ees olid kuldtikanditega eesriided, ja kõikjal oli nõusid kullast, portselanist ja kristallist, maas oli vaipu ja orva ees, kus palvetati, põles lampe, ning ruum aina kihas kohimeestest, naisorjadest, mamelukkidest, poistest, paažidest ja teenreist. Kui ta seda nägi, hämmeldus ta mõistus ja ta ütles: „Allahi nimel, kas näen ma und või on siin paradiis ja rahu paik!” Ja ta sulges silmad ning tahtis uuesti uinuda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
